6.3 Pakkumisepoolne fiskaalpoliitika

Neoklassikalise koolkonna järgi on maksude langetamine ja maksukonsensuse poliitika kehtestamine see, et sellega stimuleeritakse majandust. Argument on see, et olles „ärimeeste pooldaja“ (st ettevõtte tulumaksu langetades), niriseb rahaline kasu ühiskonnas kõigile üksikisikutele. Seda teooriat tuntakse kui pakkumisepoolset majandust või pakkumisepoolset eelarvepoliitikat. Teooria on järgmine²⁰: üksikisiku maksu alandamisel on inimestel rohkem raha taskus ja seega rohkem raha kulutamiseks, soodustades tootmist ja majanduskasvu. Ettevõtte tulumaksu alandamisega saavad ettevõtted rohkem kasumit ja neil on rohkem vahendeid, et palgata rohkem tööjõudu ja investeerida oma teenuse parandamisse, mis toob kasu ühiskonnale tervikuna. Kuna nad annavad rohkem tööd ja tõstavad palku, lisavad nad jätkuvalt tarbijate taskusse rohkem raha. See tsükkel jätkub (oletatakse), mille tulemuseks on suurem majanduskasv, mis kompenseerib saamata jäänud maksutulu. Pakkumise poole majandusteadlased usuvad, et kõrged maksumäärad pärsivad tugevalt ressursside kasutamise tõhusust ja nad on ajalooliselt keskendunud pigem ettevõtte tulumaksu vähendamisele kui isiklikule tulumaksu vähendamisele.

See teooria ei pea aga alati paika. Näiteks Bill Clintoni maksutõus kõrgeimatele teenijatele põhjustas majanduskasvu 8 aasta jooksul ja lõi üle 20 miljoni töökoha. Seevastu aastatel 2001 ja 2003 alandas George W. Bush kõrgeimat maksumäära ning kapitalikasumi ja dividendide kõrgeimaid määrasid. Vaatamata pakkumispoolse majanduse prognoosile ei kasvas majandus vaevu²¹. Lisaks kärbiti Kansases 2012. aastal drastiliselt kõrgeima sissetulekuga töötajate ja ettevõtete omanike maksukärbeid, Californias aga tõsteti suurima sissetulekuga inimeste makse USA kõrgeima määrani. Kansas on nüüdseks majanduskasvu poolest enamikust teistest osariikidest maha jäänud, California on aga edetabelis edenenud. Siiski on sellega seotud palju tegureid ja võib olla raske täpselt kindlaks teha mõjusid suure usaldusväärsusega ja määrata ühe teooria või poliitikate kogumi täpset tulemust.

Veel üks argument pakkumisepoolse fiskaalpoliitika vastu on see, et korporatsioonide seas on kasvav trend tegeleda aktsiate tagasiostmisega, mitte reinvesteerimisega kooskõlas teooria eeldustega. Tagasiostud toimuvad siis, kui ettevõtted panevad madalamatest maksudest saadava raha tagasi oma aktsionäride taskusse, mitte ei investeeri uutesse tehastesse, seadmetesse, uuenduslikesse ettevõtmistesse või oma töötajatesse. Maksupoliitika keskuse andmetel kulutasid USA ettevõtted 2018. aastal rohkem kui 1,1 triljonit dollarit oma aktsiate tagasiostmiseks, selle asemel, et investeerida uutesse tehastesse ja seadmetesse või maksta töötajatele rohkem.²²