11.1 Automaatne teabevahetus (AEI)

Automaatne teabevahetus (AEI) on andmete jagamise meetod, mis takistab nii ettevõtetel kui ka üksikisikutel kasutada välismaal hoitavaid pangakontosid, et varjata oma rikkuse tegelikku väärtust. Varjates oma rikkuse ulatust, maksavad nad kodus vähem makse. AEI puhul võtab riik A kogu teabe, mis tal on isiku A ja ettevõtte A kohta, ning kui nad on tavaliselt residendid, st elavad või peakorter asuvad riigis B, vahetab riik A automaatselt teavet nende finantsosaluse kohta riigiga B.

AEI eesmärk on suurendada maksude läbipaistvust. Ükskõik kui paljud lahendused seda teha püüavad, pole AEI selles osas ainulaadne. AEI otsustava tähtsusega element on aga selle automaatsus ; kui see on olemas, vahetatakse teavet koduriigiga automaatselt. See tähendab, et maksuasutusi teavitatakse viivitamatult nende elanike (üksikisiku või ettevõtte) finantsosalustest teistes riikides ning nad ei pea pidama pikki ja mõnikord kulukaid läbirääkimisi teiste riikidega seoses finantsteabe avaldamisega.

Tänapäeval vahetavad omavahel automaatselt teavet ligi 100 riiki. Jagatav teave hõlmab üle 84 miljoni konto, mis sisaldavad kokku 11 triljonit dollarit. Kahjuks ei hõlma see kõiki riike. Asjade selline seis tähendab, et raha liigub endiselt salajastesse jurisdiktsioonidesse, mis jätkuvalt varjavad teavet oma riigi finantsosaluse kohta. Aruandes „Offshore’i hind, uuesti läbi vaadatud” vaadeldi 139 madala ja keskmise sissetulekuga riiki, et leida üksikasju nende teatamata kapitalivoogude kohta. Selles leiti, et ligikaudu kolmandiku offshore-finantsvaradest võib omistada niinimetatud arengumaadele; riigid globaalses lõunas. Maksude läbipaistvus on seega nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.

Huvitav on see, et riigid, keda peetakse võlgnikeks, on tegelikult võlausaldajad, kui võtta arvesse kapitali väljavoolu ja maksuvoogusid. Nigeeria on klassifitseeritud võlgnikriigiks, kuna kokkuvõttes võlgneb ta ülejäänud maailmale rohkem raha kui võlgu on. Kui aga Nigeeriast kapitali väljavoolu vaadatakse, on selge, et tegemist on tegelikult netovõlausaldajaga!

Veelgi enam, täieliku AEI puudumine suurendab kapitali väljavoolu. Aruandes „Kapitali lend Sahara-tagusest Aafrika riikidest, 1970–2010” leiti, et selles aruandes hõlmatud 33 Sahara-taguse piirkonna riiki kaotasid aastatel 1970–2010 kogunenud kapitali tõttu kapitali väljavoolu tõttu kokku 814 miljardit dollarit maksustatavat tulu. 2010. aastal 1,06 triljonit dollarit. See ületab tunduvalt nende väliskohustusi 189 miljardi dollari ulatuses, muutes piirkonna ülejäänud maailma “netovõlausaldajaks”. See näitab, kuidas võlaprobleemid on seotud maksuküsimustega.