Valitsuse võlakirjad on riigi emiteeritud võlakirjad. Riik muudab oma võlad väärtpaberiteks ja müüb need pankadele ja eraisikutele. Miks ta seda teeb? Raha õigeusklikus arusaamises teeb ta seda valitsuse kulutamiseks vajaliku raha saamiseks. MMT seisukohast on see väärarusaam, mis on tingitud meie kahe etapilise rahasüsteemi tehnilise mõistmise puudumisest. MMT küsib, et kui riigil on valuutamonopol ja ammendamatu keskpank, siis miks peaks ta saama raha eraagentidelt, kellel puudub see valuuta loomise privileeg? Ja peale selle oleks pankadel ja investoritel raha riigi finantseerimiseks? Eriti arvestades asjaolu, et pankade hoiurahaga ei saa osta riigivõlakirju. Valitsuse võlakirjad on eksklusiivselt saadaval selle valuuta vastu, mis on keskpanga raha, mida keegi teine kui keskpank luua ei saa.
Valitsuse võlakirjad viivad meid valele teele. Tegelikult pole riigivõlakirjade eesmärk koguda riigile raha, mida tal muidu poleks. Valitsuse võlakirjadel on finants- ja majandussüsteemis tehnilised funktsioonid. Kõige tähtsam on see, et keskpank vajab võlakirju, et reguleerida keskpanga rahatsükli rahasummat. Eespool nägime (küsimus 6), et kaheastmelises rahasüsteemis peavad pangad valitsuse kulutused muutma hoiuste rahaks, mille tulemuseks on kahekordne raha loomine. Valitsussektori eelarvepuudujäägi kulutamise korral ei aegu see raha võrdse summa maksmisega. Defitsiitsed kulutused toovad seega kaasa raha püsiva kasvu mõlemas rahatsüklis; vaid kodumajapidamiste ja ettevõtete kontodel on ette nähtud ainult hoiuste suurendamine. Keskpanga raha suurenemine on vastupidi ebasoovitav kõrvalmõju, mis segab positiivset intressimäära. Kui finantssüsteemis on keskpanga raha liiga palju, võivad pangad üksteiselt laenu võtta ja enam sõltuda keskpanga raha laenamisest praeguse baasintressimääraga. Tagades, et eelarvepuudujäägiga seotud kulutustega kaasneb valitsuse võlakirjade emiteerimine, luuakse rahakäsn, mis neelab finantssektoris tekkinud keskpanga liigse raha. Tänu sellele likviidsuse vähendamisele pangandussüsteemis on pangad sunnitud jätkuvalt regulaarselt küsima keskpangalt baasintressimääraga laene. Baasintressimäär on pikka aega olnud peamine vahend keskpankade rahapoliitika elluviimisel. Nullintressimääraga faasis, nagu praegune COVID-19 ajastul, oleks valitsuse võlakirjad keskpangale väljastatavad. Paljud sidusrühmad loodavad siiski endiselt positiivsete intressimäärade tagasipöördumist tulevikus ja “normaalse” rahapoliitika tagasitulekut. Seda enam, et finantssüsteemi on raske ette kujutada ilma riigivõlakirjadeta. Need on võimalikult ohutu investeerimisvorm ja asendamatu osa selliste institutsionaalsete investorite nagu pangad ja kindlustusseltsid ärimudelist.
Erasäästjad hindavad võlakirju ka seetõttu, et need on turvaline investeering; ja siin tuleb mängu veel üks tahk. Majanduslikult õitsvatel aegadel aitavad eraisikutele müüdavad riigivõlakirjad nõudlust vähendades inflatsiooni ära hoida. Eraisikud ostavad neid valitsuse hoiuse rahaga, tehingu keskel on jälle pankade tõlge. Sellisel juhul neelavad võlakirjad nii keskpanga lisaraha kui ka osa defitsiidikulutuste tekitatud hoiurahast. Tavainimesed vahetavad oma likviidse hoiuse raha püsivara vastu, lükates seeläbi oma tarbimise prognoositavaks ajaks, hoides nõudluse reaalmajanduses stabiilsena, stabiliseerides inflatsiooniriski.
