Sularaha: raha materiaalsel kujul, see tähendab paberraha ja mündid. Selle annab välja riik ja see on ametlik seaduslik maksevahend. Sularaha on osa keskpanga rahast. Ainult sularahaks vahetatavus annab hoiustatavale rahale selle väärtuse. Sularaha on ainus rahaliik, mis ringleb mõlemas rahatsüklis.
Keskpank: riigi pank ja institutsioon, mis praktiliselt teostab riigi raharaha loomist. Keskpank loob rahasüsteemi jaoks raha omal algatusel ja saab panganduskriisi korral selle piiramatu krediidiga stabiliseerida, toimides nn viimase abiandjana. Kuid keskpank loob ka uue raha, mida on vaja valitsuse eelarvepuudujäägi kulutamiseks, ehkki paljudes osariikides keskpank ja valitsus ei tee otsest koostööd, vaid kasutavad pankasid vahendajatena. Kõige olulisem vahend, millega keskpank ajab oma rahapoliitikat ja üritab mõjutada pankade raha loomist, on peamine intressimäär.
Keskpanga raha (valuuta või reservid): tegelik riigi (või riigiülene) valuuta. Keskpank loob selle sularahana ja sularahata rahana keskpanga kontodel. Valitsus, keskpank ja pangad kasutavad omavahel ainult keskpanga raha. Pankade hoiuraha saab oma väärtuse ainult keskpanga rahaks vahetatavana. Pangad vajavad alati keskpanga raha: sularaha väljavõtmiseks klientidele, arveldamiseks ja tehinguteks teiste pankadega ning kohustuslike reservide jaoks. Pangad saavad selle keskpangalt baasintressimääraga.
Defitsiitsed kulutused (eelarvepuudujäägi kulud): see osa valitsuse aastaeelarvest, mida ei kaeta sama suure maksutuluga. Defitsiitne kulutamine toob kaasa riigi raha loomise ja vastloodud raha jõuab krediidina kodumajapidamiste ja ettevõtete kontodele. Kõigi aastate eelarvepuudujäägi kulutused moodustavad riigivõla summa.
Hoiuste raha (pangaraha, pangahoiused, giralraha): hoiused, mis meil kodanikel on meie arvelduskontode varade poolel. Hoiuste raha teenivad pangad alati, kui nad annavad kodumajapidamistele ja ettevõtetele laenu või ostavad neilt väärtust. Pankade jaoks hoiustada raha esindab võlga oma klientide ees, kuna nad peavad selle välja maksma või oma nimel üle kandma – seega on see pangabilansi kohustuste poolel. Hoiuste raha on koos riigi sularahaga raha, mida kodumajapidamised ja ettevõtted kasutavad oma finantssuhtluseks.
Fiati raha: valitsuse emiteeritud raha, mida ei kaeta ükski materiaalne ekvivalent, näiteks kuld või hõbe. Fiati raha on rahvusvaheline rahanorm vähemalt alates 1971. aastast, kui USA tühistas kullastandardi viimase jäänuse. Selle eeliseks on see, et iga riik saab vabalt oma raha luua ja tehniliselt ei saa pankrotti minna, kui ta on võlgu ainult oma vääringus.
Valitsuse võlakirjad: valitsuse võlakirjad. Neil on tähtaeg, need on vääringus vääringustatud ja pakuvad tavaliselt intressimäära. Valitsuse võlakirjad on investorite seas väga populaarne kui võimalikult ohutu investeering ja need on institutsiooniliste investorite, näiteks kindlustusseltside jaoks hädavajalikud. Vastupidiselt levinud arvamusele ei teenita riigivõlakirjad riigile raha kogumist (kuna riigil on raha loomise monopol ja keskpank). Tehniliselt on riigivõlakirjad pigem pangandussektori likviidsuse neelamiseks ja seega põhiintressimäära tõhususe tagamiseks. Eraisikutele edasi müüdavad riigivõlakirjad sulgevad nõudluse ja omavad seega ka inflatsioonivastast mõju.
Valitsuse võlakirjad: valitsuse võlakirjad. Neil on tähtaeg, need on vääringus vääringustatud ja pakuvad tavaliselt intressimäära. Valitsuse võlakirjad on investorite seas väga populaarne kui võimalikult ohutu investeering ja need on institutsiooniliste investorite, näiteks kindlustusseltside jaoks hädavajalikud. Vastupidiselt levinud arvamusele ei teenita riigivõlakirjad riigile raha kogumist (kuna riigil on raha loomise monopol ja keskpank). Tehniliselt on riigivõlakirjad pigem pangandussektori likviidsuse neelamiseks ja seega põhiintressimäära tõhususe tagamiseks. Eraisikutele edasi müüdavad riigivõlakirjad sulgevad nõudluse ja omavad seega ka inflatsioonivastast mõju.
Põhiintressimäär (baasintress, põhimäär): intressimäär, mida keskpank võtab kommertspankadelt nende laenatud keskpanga raha eest. Rahvusvaluuta puhul on riigivõlakirjade intressimäär vaid veidi kõrgem baasintressimäärast, kuna need on sama turvalised kui valuuta ise. Pangad edastavad intressimäära oma eraklientidele koos vastavate riskitasudega. Nende mehhanismide abil mõjutab põhiintressimäär kõiki valuutapiirkonna intresse. Keskpanga jaoks on see kõige olulisem vahend. Kui majandus on kuum, pangad annavad üha rohkem laene ja inflatsioon ähvardab, tõstetakse põhiintressimäära ja see pidurdab. Majanduslanguse ajal on baasintressimäära langetamine vähem efektiivne, sest isegi nullintressiga laen on liiga kallis, kui nõudluse ja kasumi ootused puuduvad.
Riigivõlg (riigivõlg, valitsuse võlg, riigivõlg): kõigi aastaste eelarvepuudujääkide summa, millest on lahutatud eelarve ülejääk teistel aastatel. Riigivõlg vastab ka rahale, mille valitsus on oma olemasolu jooksul erasektori kasuks loonud ega ole tagasi maksustanud ning seega (välistades välisraha sisse- ja väljavoolu) peegeldab erasektori netosäästu.
Riigivõla suhe (võla suhe SKP-sse): riigivõlg mitte absoluutarvudes, vaid sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtes. See tähendab, et riigivõla suhe väheneb SKT suurenemisel automaatselt. Isegi kui valitsuse võlga tegelikult harva tagasi makstakse, on riigivõla suhe olnud hea majanduse ajal paljudes riikides korduvalt langeda, seda protsessi nimetatakse ka “võlgadest väljakasvamiseks”. Teiselt poolt tõuseb riigivõla suhe SKP vähenemisel automaatselt – isegi kui uut võlga ei võeta.
Sektorid (erasektor / avalik sektor / välisriigid): erasektori moodustavad kodumajapidamised ja ettevõtted (sealhulgas eraõiguslikud kommertspangad, kui pole teisiti täpsustatud) ja see on vastu avalikule sektorile, st föderaalriigile. Kolmas sektor on välisriigid (neid nimetatakse ka “muuks maailmaks”). Majanduse analüüsimisel kuulub iga majandusagent paratamatult ühte kolmest sektorist.
Valdkondlik analüüs: Arvestades, et krediidiraha süsteemis on iga krediidisaldo paratamatult tekkinud koos võlaga, saab sektoriteks jaotamise abil vastata järgmisele küsimusele: Kui riigi erasektoril on 10 miljardi euro suurune netosääst ja sama riigi avalikul sektoril on ainult 4 miljardi euro suurune võlg – kellel on veel 6 miljardi euro suurune võlg? See peab olema välisriik – nagu kellelgi peab olema.
