Pangad loovad oma pangahoiuseid peamiselt laenu andes. Vaatame lihtsustatud T-kontode abil, kuidas see töötab. Põhimõtteliselt kehtib järgmine: vasakule sisestatakse kõik osapoole varakirjed, mis arvelduskonto puhul on hoiuse raha. Paremal küljel on kirjendatud kohustused, see tähendab võlad. Alljärgnevas näites eeldame, et Marta võtab võidusõiduratta jaoks laenu. Esiteks on Marta T-konto tühi – tal pole raha ega võlgu. Kui Marta laen on antud, krediteerib pank raha tema kontole (varade poolel) ja lihtsalt selle registreerimisega tekib raha. Samal ajal registreeritakse Marta kontol samas summas võlg (kohustuste poolel). See tähistab raha, mille Marta peab tulevikus tagasi maksma.
Marta on nüüd kontol värskelt loodud raha, mille saab rattakaupmehele üle kanda. See tekitab nõudlust ja tulu jalgrattamüüjale, kes ilmselt ka raha edasi kannab. Järelikult raha ei kao, see lihtsalt jätkab ringlust. Aasta lõpus loevad statistikud selle täiendavaks kokkuhoiuks kellegi teise privaatsele arvelduskontole. Seega hõlbustas Marta laen nõudlust, tulusid ja raha kokkuhoidu teistele majanduse inimestele. Martale endale kuulub nüüd jalgratas, kuid mis puudutab tema kontot, siis raha on otsas ja järele jäävad ainult võlad. Tema netovara on nüüd -1000 eurot.
Mõni kuu hiljem on Marta sissetulek aga 1000 eurot. Nüüd näeb tema konto välja nagu joonisel 2. Kui ta kasutab 1000 eurot oma laenu tagasimaksmiseks, kaovad mõlemad kanded tema kontolt, just nagu nad esialgu koos ilmusid: saadud 1000 eurot kaob krediidi poolelt, kuna ta kasutab raha võla tagasimaksmiseks pangale ja loomulikult vabaneb 1000 euro suurune võlg ka tema kohustustest, sest see on nüüd ära makstud. Ja oleme kohe tagasi joonisel 1 näidatud olukorra juurde: siin on maailmas jälle 1000 eurot vähem, aga ka võlga 1000 eurot vähem.