Fiat raha ei garanteeri ega piira muu väärtus, näiteks kula või hõbe. Kuna see pole seotud muu napi materjaliga, saab seda teoreetiliselt valmistada lõpmatuseni. Meil on puhas ametlik fiatraha alates 1971. aastast, kui USA tühistas kullastandardi viimase kaudse jäänuse. Kuni selle hetkeni lubas USA keskpank Föderaalreserv ehk “Fed” ikkagi 35 untsi kohta ühe untsi kulda. Kuid garantii kehtis ainult välismaiste keskpankade suhtes, mis kuulusid Bretton Woodsi rahasüsteemi – ja ainult seni, kuni Euroopa keskpangad ähvardasid kõik oma dollarid kulla vastu vahetada. Kui see juhtus, võttis USA lihtsalt kuldkatte välisdollarite eest tagasi, selle asemel et riskida oma kullavarude kaotamisega. Isegi ilma kullata säilitasid valuutad oma väärtuse. Sel hetkel sai ilmseks, et mitte kullastandard ei pannud rahasüsteemi tööle.
MMT-analüüsi kohaselt on valuuta väärtus kindlaks määratud ja seda säilitatakse maksustamise teel. Riik maksustab oma elanikke ja aktsepteerib tasumiseks ainult oma valuutat. Seega aktsepteerivad inimesed valuutat ka üksteiselt, teades, et nad ise leiavad ka teisi, kes võtavad raha maksmiseks vastu, kuna seda vajavad kõik maksude maksmiseks. Lisaks tagab maksustamine, et riigile tagastatakse piisavalt raha, et riik saaks igal aastal uut raha kulutada, ilma et see aja jooksul inflatsiooni tekitaks. Kui inflatsioonirisk peaks siiski ilmnema, saaks riik raha äravõtmiseks lihtsalt makse tõsta ja vähendada seetõttu kodumajapidamiste ja ettevõtete nõudlust.
Fiat-raha suur eelis on see, et riigil on alati raha oma ülesannete täitmiseks. Inimestele võib alati maksta õpetajate või kohtunikena töötamise ning koolide ja kohtute ehitamiseks vajalike materjalide ostmise eest. Riik saab kasutada oma valuutat kõigi oma jurisdiktsioonis olevate võimalike kaupade ja tööjõu eest tasumiseks – parimal juhul üldsuse kasuks. Demokraatlikus riigis luuakse väike raha demokraatlike protsesside käigus, kui valitsus ja parlament otsustavad eelarveseaduse üle poliitiliste ja sotsiaalsete eesmärkide elluviimiseks. Sellega võimaldatud kulutused jõuavad abisaajate leibkondade ja ettevõtete raamatupidamisse.
Mõiste fiat raha pärineb ladinakeelsest sõnast “fiat”, mis tähendab “las tehakse”. Nii nagu Jumal ütleb Piibli alguses: “Saagu valgus”, ütleb riik: “Olgu raha”. Ja seal see saab olema. Ehkki piiramatu raharaha võib esmapilgul tunduda hull ja ebamõistlik, suurendab see tegelikult riigi stabiilsust ja iseseisvust. Vähe sellest, et riigil on alati oma ülesannete täitmiseks vajalik raha. Lisaks ei anna ta lubadusi, mida ta ei saa või ei taha hädaolukorras täita, nagu kuldstandardi aegadel sageli tehti. Riik ei taga muud, kui seda, et ta aktsepteerib alati oma makset maksmiseks. Ja nii ka läheb. Veelgi enam, kui riik emiteerib riigivõlakirju, kohustub ta tagastama need oma küpsuses. Kuna ta saab oma keskpanga kaudu valuutat piiramatult toota, on tagasimakse alati võimalik. Tänu fiat-rahale saab riigi keskpank anda pankadele ka piiramatuid garantiisid. Pangakriisi ajal piisab enamasti pankadele suurte summade laenamisest keskpanga sularahata. Halvima stsenaariumi korral peaks riik suure pangajuhi ees lihtsalt pangatähtede printimist jätkama, kuni kõik jälle maha rahunevad.
Meie raamatupidamissüsteemi järgi registreeritakse kogu raha alati võrdse suure võlaga ja see kehtib ka riigi raha loomise kohta. Kuid see ei tohi meid eksitada. Võlg riigi omavääringus ei ole nagu tavaline võlg. See on rahamonopoli võlg ja selle saab alati tagasi maksta. See on riigi rahatoodangu registreerimine, kuna meie raamatupidamissüsteemis registreeritakse kogu raha alati sama suure võlaga. Ja valitsuse võlg varade näol on olemas: tänu valitsuse võlale võivad muudel (ala) sektoritel, näiteks kodumajapidamistel, olla netosääste.