6. Kui on kaks eraldi rahatsüklit – kuidas jõuavad valitsuse kulutused reaalmajandusse?

Kaheastmelises rahasüsteemis kerkib üles järgmine probleem: valitsus kasutab valitsuse kulutamiseks ainult keskpanga raha. Kuid valitsuse kulutused tuleb suunata kodumajapidamistele ja ettevõtetele, kellel pole keskpangas kontot ja kes seetõttu keskpanga raha vastu ei saa. Neil on kontod ainult kommertspankades, st nad saavad vastu võtta ainult hoiustamisraha. Niisiis, kuidas jõuavad valitsuse kulutused kaheastmelises rahasüsteemis privaatpanganduse kontodele? Panga ülesandeks on see probleem lahendada, tõlkides keskpanga raha nii-öelda hoiurahaks. Kui valitsus soovib tema pensioni üle kanda pr Sophie’le, saadab ta keskpanga raha pr Sophie panga keskpangakontole. Seejärel hoiab pank keskpanga raha ise oma bilansi varade poolel ja loob vastutasuks sama summa deposiidiraha, krediteerides selle pr Sophie kontole, mis tähendab panga jaoks taas bilansi pikendust, see tähendab ei muuda omakapitali. See vajadus ühte liiki raha teiseks tõlkimiseks toob kaasa kahekordse raha loomise: esiteks suureneb valitsuse kulutuste käigus keskpanga rahapakkumine ja seejärel suureneb tõlke tulemusel deposiidiraha summa. Kui inimesed maksavad makse, toimub sama asi vastupidi. Pank kustutab isiku pangakontolt raha ja kannab selle asemel riigile vastava summa keskpanga raha. Sellisel juhul lühendatakse panga bilanssi ja emitendile tagasi makstes aeguvad mõlemad rahaliigid.

Selle tõlke keskel ületavad valitsuse kulutused ja maksud kahe eraldi rahatsükli piirid. Seevastu pankade loodud hoiuraha jääb hoiuste raha tsüklisse ja keskpanga rahandussüsteemi jaoks loodud keskpanga raha jääb keskpanga rahatsüklisse (vt diagramm). See rahatsükli küsimus tundub üsna tehniline, kuid see võimaldab meil mõista, miks on erinevatel rahaloomise viisidel nii erinev mõju. Lisaks on see ka riigivõlakirjade mõistmiseks väga oluline, nagu näeme allpool.