cropped-logo
Back to Course

Kaasaegne raha : riik saab seda luua

0% Complete
0/0 Steps
  1. Ülevaade
  2. Taustateave
    1 Topic
    |
    15 Quizzes
  3. Joonealused märkused
  4. Sõnastik
  5. Viited
  6. Interaktiivne õppematerjal
    Süvenda oma teadmisi
    1 Quiz
  7. Koolitusmaterjalid
    Rühmategevuste harjutused
    1 Topic
    |
    4 Quizzes
Quiz 10 of 20

10. Kuidas haldab haavatav eurotsoon COVID-19 kriisi?

Praegune COVID-19 kriis on loonud euroala siseselt muudatuste jaoks uue hoo, kuid pikemaajalised väljavaated on alates 2021. aasta kevadest endiselt ebaselged. Eurotsooni aluseks olevaid põhireegleid pole muudetud. Kuid COVID-19 indutseeritud vajadusele suuremate investeeringute järele ja seetõttu ka kõrgema võla taseme järele on olnud nii improvisatsiooni kui ka uuendusi. Mõned eurotsooni reeglid, näiteks võla ülemmäärad, on ajutiselt peatatud. EKP toetab riikide defitsiidikulutusi. EKP on oma pandeemilise hädaolukorra ostuprogrammiga (PEPP) stabiliseerinud valitsuse võlakirjade intressimäärad, garanteerides riigi võlakirjade ostmise pangandussektorist. See on selge katkestus pärast 2010. aastat eurokriisis Kreeka, Itaalia ja teiste suhtes suunatud poliitikaga. Seekord pole üksikute riikide makseviivituse ohtu ja intressimäärade erinevus ei ole enam suurenenud. 

Siiski on levik, mis seab kriisi vastu võitlemisel ebasoodsamasse olukorda niigi haavatavamad euroalad. Ja kuni intressimäärad on kasvumäärast kõrgemad, kasvab riigivõlg – nii SKP suhtes kui ka absoluutarvudes. See on küsimus, sest paljudel riikidel on põhjendatud hirm, et pärast ägedat COVID-19 kriisi läheb euroala tagasi kõrge võla taseme karistamisele. Niisiis ei julge niigi tugevalt võlgadega riigid kulutada nii palju, kui majanduskriis seda nõuaks. Riigid, nagu Saksamaa, on seevastu otsustanud oma majanduse päästmiseks vabastada tohutud fiskaalstiimulite paketid. Nendes tingimustes on aga veelgi suurem majanduslik ebavõrdsus eurotsoonis loogiline tagajärg.

Kõige tõhusam muudatus, mis muudaks haavatavat eurotsooni sama vastupidavaks kui mis tahes muu riik, millel on oma fiat-vääring, oleks olnud ainuvõlakirja, nn eurovõlakirja või koroonavõlakirja, kasutuselevõtt. Kõik spetsiifilised eurotsooni probleemid oleks lõplikult lahendatud: usalduse kaotus, mis on põhjustatud europrojektist alates 2010. aastast, kui Kreeka saadeti makseraskustesse, sellest tulenev jätkusuutmatute intressimäärade levik – finantssüsteem, mille vastu on pärast seda spekuleeritud teatavatele riikidele ning EKP vajadus laiendada oma volitusi euro kaitsmiseks nimetatud tingimustel. Kuid poliitiliselt on olnud võimatu rakendada ühist võlga ühiste võlakirjade kujul – lühiajaliste lahknevate huvide tõttu, aga ka seetõttu, et see fundamentaalne muudatus vajaks tõenäoliselt demokraatlikumat legitiimsust, mis võib hõlmata muudatusi Euroopa lepingutes, institutsioonilisi muudatusi, ja rahvahääletused.

Seega selle asemel, et lahendada probleemid eurotsooni tasandil, kust need tulenevad, võttis Euroopa Komisjon selle üle ja pakkus välja idee. Esimest korda kunagi võtab Euroopa Liit ise märkimisväärse summa võlgu. Nii see töötab. Esiteks vabastab komisjon võlakirju, mida pangad ja investorid saavad osta EKP loodud rahaga. Seejärel annab komisjon selle raha ELi valitsustele osaliselt tagastamatu abina ja osaliselt soodsate krediiditingimustega. Osariigid saavad investeerida ja proovida säästa oma majandust või taaskäivitada. Seda tehes tegutseb Euroopa Komisjon rahapoliitiliselt föderaalvalitsusena, mis loob oma riikidele valuutat, kuna mõned neist ei suuda eurorežiimi ajal seda enam enda jaoks piisavalt teha. Selle lahenduse tulemuseks on ka ühisvõlg, mille põhjustaksid ka eurovõlakirjad, kuid eeliseks on see, et Euroopa Liidul koos oma nõukogu, parlamendi ja komisjoni institutsioonidega on demokraatlikum legitiimsus ja ta saab liikuda kiiremini. Puuduseks on see, et kokkulepitud rahasumma ei ole kriisi mõõtmete jaoks piisavalt suur ja sekkumine on mõeldud ainulaadseks. Eurotsooni ülesehituses pole muudatusi tehtud, nii et liikmesriigid peavad ikkagi leidma pikaajalise perspektiivi. 

Eurotsooni institutsionaalne probleem seisneb selles, et demokraatlik seadustamine, kulutused ja inflatsiooni võimalikud negatiivsed tulemused ei ole enam samal tasapinnal – nagu see oleks rahvusvaluuta puhul. Eurotsoonis on riikide parlamendid ja valitsused endiselt kõige õigustatumad demokraatlikud esindajad ja seega need, kes peaksid otsustama kulutuste ja raha loomise üle. Kuid olukorras, kus mõnes riigis on tõsiseid kulutusi, võib inflatsioon tekkida ka parsimoonilistes osariikides, mis ei saanud kulutamisest kasu ega saa hääletada ka teise riigi kohusetundlikkuse negatiivsete tagajärgede vastu. Seevastu pole eurotsoonis ühtegi demokraatliku legitiimsusega valitsusasutust, mis saaks otsustada otseste kulutuste üle kodumajapidamiste ja ettevõtete kasuks. Euroopa lepingute ebaproduktiivne lahendus seisnes kulutuste täielikus piiramises – mis on ühtlasi demokraatliku poliitikaruumi rikkumine. Viimane esialgne vastus sellele dilemmale on Euroopa Komisjoni võlgade võtmine. Jääb üle oodata, kuidas institutsioonid veelgi kohanevad. Majanduslikust seisukohast on see lihtne; riiklikul või riikidevahelisel tasandil tuleb mõnel valitsusasutusel lubada võlg võtta, luua piisavalt raha ja kulutada see reaalmajandusse, kriisist ülesaamiseks ja parimal juhul meie mandri „tuleviku sobivaks“ muutmiseks.

  • Tuleviku ja jätkusuutlikkuse teemal vaadake selle veebisaidi artiklit “Kliima ja majandus”.
× Chat with us! Available from 10:00 to 18:00 Available on SundayMondayTuesdayWednesdayThursdayFridaySaturday