Loomulikult tuleb individuaalne riigivõlakiri alati selle tagastamisel tagastada. Kuid nagu äsja nägime, kui võlakiri on nomineeritud riigi enda vääringus, pole see riigi keskpangaga riigi jaoks probleem. Seevastu valitsuse võlga tervikuna ei pea tagasi maksma, vaid see võib lihtsalt jääda bilanssi ja tõsta kaugemale tulevikku. Seda seetõttu, et ükski võlausaldaja ei ootaks raha tagasimaksmist. Raha päritolu on riigi keskpanga bilanss, kus raha tekkis registreerimisel. Ja keskpank pole nagu tavaline võlausaldaja, kes vajab kiiresti oma raha tagasi. Vastupidi, keskpank saab lõputult uut raha toota. See loob raha lihtsa bilansi pikenduse abil – ja kellelegi ei tehta kahju. Seni, kuni valitsus rahaloomega üle ei pinguta ja inflatsiooni ei provotseeri, pole riigivõlg probleem ja võib lihtsalt rahulikult oma bilansis püsida. See võib isegi mõõdukalt kasvada – seni, kuni inflatsioonist pole märke.
Riigivõla rahumeelse eksisteerimise võimaldamine on ka kodumajapidamiste ja ettevõtete huvides. Tegelikult on bilansis olev riigivõlg vaid erasäästude tagakülg. Riigivõlg tõuseb siis, kui riik teeb kulutusi ega maksusta neid samas summas tagasi. Riigivõlale vastav raha on seega endiselt erakontrollikontodel, mis on erasektori kokkuhoid. Kui riik sooviks nüüd vähendada riigivõlga absoluutarvudes, peaks ta need erahoiused maksustama. Riigil peaks pikka aega olema eelarve ülejääke, see tähendab, et valitsus maksustaks alati rohkem kui kulutab, vähendades seeläbi erasäästu aasta-aastalt. Alles siis kaob osa riigivõlast bilansist, millest see pärineb. Kas see on siiski seda väärt? Üksikute ebamugavusi arvestamata on suur tõenäosus, et kogu majandus reageeriks sellele strateegiale halvasti. Kodumajapidamised ja ettevõtted reageerivad kõrge maksukoormuse ja väheste valitsuse investeeringute survele pessimistlikult ja rohkem kokku hoides. Üsna varsti üritaks riik mitte ainult raha kokku hoida ja investeeringuid vähendada, vaid ka erasektor. Nõudlus väheneks ning seetõttu kannataksid tootmine ja tööhõive. Majanduslanguse saabudes oleks riigivõlgade tagasimaksmise eksperiment tõenäoliselt lõppenud ja valitsus otsustab uue eelarvepuudujäägi kulutamise majanduse toetamiseks, alustades tsüklit uuesti. Tegelikult pole valitsuse võlga üldjuhul tagasi makstud. Regulaarselt on langenud ainult nn valitsemissektori võlasuhe. Valitsussektori võlasuhe on võimalus esindada valitsemissektori võlga suhteliselt protsentides sisemajanduse koguproduktist (SKP). See tähendab, et riigivõla suhte langemiseks piisab SKP tõusust. Seevastu absoluutarvudes ei vähene valitsemissektori võlg peaaegu kunagi. Vastupidiselt kõigile väljendatud headele kavatsustele ei maksta seda tagasi, sest praktikas tooks iga tõsine katse peagi majanduslanguse. Lõppude lõpuks võrdub riigivõla tagastamine rahasumma vähendamisega. Ja viimase tagajärjena tähendaks kogu riigivõla tagasimaksmine kogu raha võtmist eraisikute ja pankade kontodelt ning selle kadumist suurest avalikust bilansist, kust see algselt pärineb. Kõik võlad oleksid kadunud ja koos nendega kõik säästud ja kogu raha.
