Inflatsioon tähendab, et raha kaotab väärtuse, teisisõnu, kaupade ja teenuste kallinemine. Inflatsioon on keeruline nähtus. Üks tüüpiline olukord, mis viib inflatsioonini, on siis, kui nõudlus tõuseb rohkem kui saadaolevate kaupade ja teenuste kogus (või kui kaupade ja teenuste kogus väheneb nõudlusest rohkem). Rahapakkumine on ainult üks paljudest seotud teguritest. See sõltub ka sellest, kui palju raha inimesed kokku hoiavad. Kuni rahapakkumine suureneb, samal ajal kui inimesed lihtsalt koguvad lisaraha oma kontodele ja ei kuluta seda, ei juhtu midagi.
Sama oluline on see, kas kaupade ja teenuste tootmine suureneb või väheneb. Kui reaalsete väärtuste tootmine kasvab koos rahapakkumisega, jääb raha väärtus stabiilseks. Tavaliselt toimub inflatsioon buumi ajal, kui tootmine jõuab oma piirini, kuna kõik tehased töötavad täisvõimsusel ja valitseb täielik tööhõive. Siis tõusevad palgad, mis ajab hindu üles. Sellistel juhtudel üritab keskpank oma põhiintressimäära abil pankade raha loomist aeglustada. Kõrge intressimäär eesmärk on heidutada ettevõtteid ja eraisikuid buumi olukorras üha enam laene võtma. Tegelikult kasvab pankade enda raha loomine headel aegadel automaatselt ja seetõttu kipub see avaldama inflatsiooni. Riigi poolt loodud rahaloomed, vastupidi, tavaliselt buumis ei laiene, vaid kiirenevad majanduslanguse ajal. See tähendab, et teoreetiliselt võib valitsuse raha loomine eelarvepuudujäägi kulutamise kaudu valel hetkel olla ka inflatsiooniefektiga. Inflatsiooni vastu võitlemiseks on siiski tõhusaid vahendeid. Nõudlust saab vähendada kahel viisil: esiteks saab keskpank tõsta intresse niivõrd, kuivõrd laenunõudlus ja seeläbi pankade hoiustamisraha väheneb. Või saab riik tõsta makse ja seeläbi erasektorilt raha ja nõudlust välja võtta.
Raskem võidelda on muu probleem – deflatsioon. Deflatsiooni korral tõuseb raha väärtus. See kõlab esialgu inimesele meeldivalt. Kuid see on ohtlik kogu majandusele. Põhjus on see, et deflatsioon tekib siis, kui nõudlus on liiga madal, mis käib käsikäes majanduslanguse ja töötusega. Ebapiisava nõudluse ja tööpuuduse probleemide tugevdamise vastastikku. Kuna nõudlust on vähe, aeglustub tootmine. Selle tulemusel tõuseb töötus, mis tähendab, et veelgi vähem inimesi, kes on raha, mida kulutada, nii väheneb nõudlus selles. Müüjad vähendavad hindu, et üldse kliente leiavad. Langevad hinnad muudavad tootmise veelgi vähem kasumlikuks. Deflatsioon, kui see on tõsiselt sisse löönud, viib allakäiguspiraalini.
Ja keskpangad on oma baasintressimääradega deflatsiooni vastu võimetud. Kõik nad üritavad madala baasintressimääraga ettevõtteid ja majapidamisi motiveerida laene võtma ja investeerima. Kuna aga nõudlust ja kasumit pole, on isegi nullintressimääraga laen ettevõtte jaoks liiga suur risk. Ja eraisikud kardavad oma töökoha pärast. Nüüd üritavad kõik säästa raha või maksta oma laene tagasi nii kaua kui võimalik. Pangad ise ei taha laenu anda, kartes, et nad ei saa raha tagasi. Järelikult pankade krediidiraha loomine seiskub. See dünaamika on põhjus, miks keskpangad taotlevad 2-protsendilist inflatsiooni. Nad püüavad säilitada turvamarginaali, millele baasintressimäär ikkagi mõjutab. Kui deflatsioon on kogu erasektoris – kodumajapidamistes, ettevõtetes ja kommertspankades – seatud, toimige protsükliliselt ja muutuvad intressimäärad ei muuda nende käitumist.
Siinkohal saab majandust päästa, nõudlust stimuleerida ja tööturgu kaitsta ainult valitsus. Kuna riik ei pea teenima kasumit ega pea oma võlga tagasi maksma, on ta ainus, kes saab tegutseda vastutsükliliselt ja ujuda voolu vastu. Riikliku valuutamonopoli abil saab valitsus ikkagi raha kulutada, kui keegi teine seda ei saa ega taha.
- Majanduskriiside kohta vt ka artiklit “Majandusstrateegiad kriisi ohjamiseks: kasinuse või valitsuse investeerimisprogrammid?” sellel veebisaidil.
