Kõigi riikide valitsuste eesmärk on / peaks olema oma kodanike heaolu suurendamine. Üldiselt tähendab heaolu lihtsalt head enesetunnet. Heaolu võib saavutada, kas vajaduste rahuldamise ja / või tarbetutest soovidest ja unistustest loobumise kaudu. Majanduslikus mõttes tähendab vajaduste rahuldamine erinevate kaupade ja teenuste ehk hüvede tarbimist. Hüvede klassifitseerimiseks või rühmitamiseks on erinevad võimalused. Siinkohal jagame hüved klassideks, võttes aluseks kaks tunnust: konkurents ja välistatavus. Nende tunnuste olemasolu või puudumise põhjal jagatakse hüved nelja klassi: erahüved, klubihüved, ühishüved ja avalikud hüved. Turg on era- ja klubihüvede pakkumisel suhteliselt edukas, kuid ühishüvede ja avalike hüvede pakkumisel see ebaõnnestub. Niisugust turumajanduse olukorda nimetatakse turutõrkeks. Turumajanduses tegelevad turutõrgete lahendamisega valitsused. Avalike ja ühishüvede jaotamise korraldamine sõltub valitsuse sotsiaal-majanduslikust poliitikast. Esping-Anderseni (1990) sõnul võib lähenemine sotsiaal-majanduslikule poliitikale olla liberaalne, sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne.
Selle õppematerjali peamine eesmärk on anda ülevaade, kuidas eri tüüpi heaoluriigid tegelevad avalike ja ühishüvede pakkumise korraldamisega ning sellega seoses kodanike heaolu suurendamisega. Selle eesmärgi saavutamiseks käsitleme järgmisi teemasid:
- Kuidas defineerida heaolu?
- Kuidas klassifitseeritakse hüvesid konkurentsi ja välistatavuse tunnuste alusel?
- Probleemid avalike ja ühishüvede pakkumisega.
- Sotsiaalhoolekanne ja heaoluriik.
- Heaoluriigi kolm tüüpi ja nende lähenemine avalike ja ühishüvede pakkumisele.
- Kuidas mõõta heaolu ja sotsiaalhoolekande poliitika edukust.
