Üldiseks eelduseks (vähemalt teoreetiliselt) on, et kõik riigid on loodud eesmärgiga tagada oma elanikele füüsiline turvalisus, õigused ja vabadused. Oluline ülesanne selle eesmärgi täitmiseks on korraldada avalike ja ühishüvede pakkumine. Kuidas riigid seda teevad, sõltub valitsuse lähenemisest sotsiaalhoolekandele.
1990. aastal töötas Taani sotsioloog G. Esping-Andersen välja mudeli, mille alusel määras heaoluriigid kolme peamisse klastrisse: sotsiaaldemokraatlikud, liberaalsed ja korporatiiv-konservatiivsed.18 See klassifikatsioon põhineb kahel võtmeteguril, mille alusel moodustati dekodifitseerimise indeksid. Nendeks võtmeteguriteks olid: (1) kaubaks muutmine ehk see, kuivõrd hoolekandeteenuste osutamine sõltub turust; ja (2) kollektiivsete eraldiste ulatus. Indeksi leidmiseks kasutas autor vanaduspensioni, tervishoiu ja töötuskindlustuspoliiside näitajaid. Lisaks sellele indeksile kasutati erinevaid heaolu näitajaid ning kontrolliti riikide kokkulangevust saadud tulemustega.19
Selle uuringu kohaselt on Austraalia, Kanada, Jaapan, Šveits ja Ameerika Ühendriigid liberaalsed heaoluriigid; Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia konservatiivse heaoluriid; ning Taani, Soome, Holland, Norra ja Rootsi sotsiaaldemokraatlikud heaoluriigid. Kümme aastat hiljem kordasid R.E. Goodin, B. Headey, R. Muffels ja H.-J. Dirven (1999) heaoluriikide klassifitseerimist ja said Esping-Anderseni (1990) tulemustega sarnased tulemused.20
Liberaalne süsteem seab esikohale majandussüsteemi ja -kasvu. Seda tüüpi riiki iseloomustavad tagasihoidlikud universaalsed toetused või sotsiaalkindlustusplaanid. Sotsiaaltoetused katavad enamasti madala sissetulekuga töölisklassi vajadusi, kuid abi saamine on tavaliselt häbimärgistatud ning toetuste piirmäärad on väga madalad. Eesmärgiks on, et inimesed ei valiks töötamise asemel sotsiaalabi. Selle süsteemi eesmärk on luua olukord, kus kõik, kes suudavad teha palgatöö, seda ka teeksid ning garanteeriksid oma heaolu ise. Liberaalses heaoluriigis on nii vaesus kui ka sotsiaalne kihistumine suur. Selle süsteemi positiivsed väärtused on võrdsed võimalused, konkurents ja sotsiaalsed õigused.21
Sotsiaaldemokraatlik süsteem on oma eesmärgi poolest võrdsustav ja oma poliitilises stiilis silmatorkavalt universaalne. Sotsiaaldemokraadid ei püüa lihtsalt vaesust kaotada, vaid püüavad üldiselt edendada sotsiaalset võrdsust. Seda süsteemi iseloomustavad suured sotsiaalkulutused, töötasupõhised hüvitised, sotsiaalsete õiguste dekommodifitseerimine ja sotsiaalne kihistumine. Laste, eakate ja abitute eest hoolitsemisel osaleb ka riik. Seega, kõik riigi elanikud on ühendatud ühte universaalsesse kindlustussüsteemi, kust kõik saavad palgaga-seostatud toetusi ja, kus kõigil on samad õigused olenemata staatusest või soost. Niisugune süsteem tekitab kodanikes solidaarsuse riigi suhtes, kuna kõik sõltuvad riigist, siis tunnevad nad ka kohustust maksta süsteemi ülalpidamiseks makse.22
Samas, kõrgetel sotsiaaltoetustel võivad olla negatiivsed tagajärjed, näiteks tahtlik soov olla töötu ja saada hüvitisi. Positiivne on see, et teadmine sotsiaalabi olemasolust õnnetuse või töökoha kaotuse korral vähendab individuaalset riskitundlikkust ja aitab inimesel muutuvas olukorras kiiresti kohaneda. Selles süsteemis on näiteks ravikindlustussüsteem kogu riigi tervise arenguks. Kui haigushüvitis on korralik, valib kodanik haigestumise korral kõige mõistlikuma variandi – ta jääb koju ja ravib ennast terveks.23
Konservatiivses süsteemis on turg kui potentsiaalne heaolu tagaja marginaliseeritud ja sotsiaalsete õiguste tagamine ei ole heaolu saavutamiseks alternatiiv. Kuna domineerib staatuse erinevuste säilitamine ning õigused on seotud klassi ja staatusega, siis riigi ümberjagav mõju ei ole märkimisväärne. Süsteemi mõjutab enamasti kirik, mis on pühendunud traditsiooniliste pereväärtuste hoidmisele. Nii ongi selles süsteemis peamine hoolekandeteenuse pakkuja perekond. Riigi sekkumine seisneb eelkõige rahaliste toetuste jagamisele perekondadele, kes peavad tagama hoolekandeteenuste toimimise. Sotsiaalkindlustus välistab töötud naised, kuid emadele on peretoetused. Lasteaiad ja muud hooldusteenuseid pakkuvad asutused on enamasti vähe arendatud. Erakindlustushüvitiste roll on vaid marginaalne.24
Sõltumata sellest, kas riigi suhtumine sotsiaalhoolekandesse on liberaalne, sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne, on kõigi riikide ülesanne korraldada avalike ja ühishüvede jagamist nii, et oleks maksimeeritud elanike heaolu. Kõik valitsused tegelevad kohtute haldamise, politseijõudude tagamise ja valitsevate institutsioonide järjepidevuse tagamisega. Samuti on peaaegu igal rahval ajaloos olnud sõjavägi, kõik tänapäevased riigid on teinud mõningaid keskkonnakaitselisi tegevusi ja toetanud uuringuid. Kõik valitsused kulutavad sellistes valdkondades nagu avaliku korra kaitse, teadusuuringud ja puhas õhk. Enamik valitsusi on seotud ka sotsiaalkindlustusega.25 Riikide erinevused tulevad ilmsiks ainult eesmärkide täitmiseks vajalike vahendite valikul.
