Avalike ja ühishüvede tähelepanuväärne omadus on see, et turumajanduse tingimustes toodetakse neid vähem kui ühiskond neid soovib. Selle põhjuseks on asjaolu, et avalike ja ühishüvede tarbimisega kaasneb niinimetatud tasuta–sõitjate probleem. Tasuta-sõitjate probleem on turutõrge, mis tekib siis, kui kaubast või teenusest kasu saavad inimesed ei maksa nende tarbimise eest üldse või maksavad liiga vähe. Mittemaksjate juurdepääsu nende hüvede kasutamisele on aga võimatu välistada. Sellest tulenevalt on avalikud ja ühishüved alatoodetud, üle kasutatud ja / või alahinnatud. Veelgi enam, kui veel ühe kliendi teenindamise piirmaksumus on sisuliselt null, on sotsiaalselt optimaalne pakkuda hüve nullhinnaga. Seetõttu ei ole avalike ja ühishüvede tootmine ärimudel ja eraturgudel puudub stiimul nende pakkumiseks.9
Kuigi avalikel ja ühishüvedel puudub turu mõistes pakkumine on ühiskonnas nende hüvede järele nõudlus, mis tähendab, et neil hüvedel puudub hind, kuid neil on väärtus. Mida kõrgem on ühiskonnas nende hüvede väärtus, seda suurem on nõudlus ja seda suurem on surve nende hüvede tarbimisele, mis kokkuvõttes põhjustab avalike ja ühishüvede ületarbimise, mida G. Hadin (1968) selgitatakse kui „ühishüve tragöödiat“. „Ühishüve tragöödia“ on majanduslik probleem, kus igal inimesel on stiimul ressurssi tarbida teiste inimeste arvelt. Selle tulemuseks on ressursi ületarbimine, alainvesteerimine ja lõplik ammendumine. Kuna nõudlus ressursi järele ületab pakkumise, kahjustab iga üksikisik, kes tarbib täiendava ühiku, otseselt teisi, kes ei saa enam tarbida. „Ühishüve tragöödia“ leiab aset siis, kui isikud jätavad isikliku kasu taotlemisel ühiskonna heaolu tähelepanuta.10
Avalike hüvede ületarbimine põhjustab reostust ja reostuskahju. Reostus on saasteainete sattumine keskkonda, mis põhjustab seal kahjulikke muutusi ehk reostuskahju. Reostus võib esineda keemiliste ainete või energia kujul nagu näiteks müra, kuumus või valgus. Paljud tegevused, mis suurendavad inimeste heaolu, tekitavad reostust: kivisöe põletamine elektri tootmiseks reostab õhku; nii tööstused kui ka kodud tekitavad prügi ja kanalisatsiooniheitmeid, mis võivad reostada pinnast ja vett; pestitsiidid leostuvad põhjavette, jõgedesse ja järvedesse ning kahjustavad elusloodust. Saastunud õhk, pinnas ja vesi põhjustavad erinevaid kahjustusi nagu näiteks haigused, hoonete ja rajatiste kahjustused, looduse hävimine jne. Neid reostuskahjusid rahalises vääringus nimetatakse väliskuludeks. Väliskulu on defineeritud kui kulu, mida üksikisik, ettevõte või kogukond kannab majandustehingu tagajärjel, kus nad ise otseselt ei osale.11 Sellest tulenevalt, avalike ja ühishüvede ületarbimine, mis toob kaasa väliskulu, viib ühiskonna heaolu vähenemisele.
Majandusteadlased pakuvad tasuta-sõitjate ja väliskulu probleemi lahendamiseks kahte võimalust:
- Uusklassikalise lähenemise kohaselt tuleks avalikud ja ühishüved muuta erahüvedeks.
- Keynes’i lähenemise kohaselt peaks valitsus korraldama avalike ja ühishüvede jaotamist ise, kasutades erinevaid “juhtimis- ja kontrollimeetmeid”.
Otsus, kuidas valitsus peaks sekkuma avalike ja ühishüvede pakkumisse, peaks põhinema analüüsil, mis selgitab, kas nende hüvede tarbimisest saadav kasu kaalub üles ühiskonna maksustamise kulud. Samas, mitte alati ei viida läbi niisugust analüüsi, küsimus lahendatakse poliitilise otsustuse korras. Järgmistes peatükkides kirjeldame erinevaid sotsiaal-poliitilisi lähenemisi avalike ja ühishüvede jaotamise korraldamisele.
