Selle õppematerjali eesmärk oli anda ülevaade, kuidas erinevat tüüpi heaoluriigid määratlevad avalike ja ühishüvede pakkumist ning lahendavad tasuta-sõitjate ja väliskulu probleemi. Eesmärgi saavutamiseks selgitati esmalt heaolu tähendust. Heaolu kõige lihtsamalt öeldes tähendab head enesetunnet. Heaolu on võimalik saavutada vajaduste rahuldamise ja / või tarbetute soovide kõrvaldamisega. Ameerika psühholoog Abraham H. Maslow selgitas, et inimese heaolu põhineb esmalt tema põhivajaduste rahuldamisel. Kui põhivajadused on rahuldatud, püüab inimene oma sotsiaalseid vajadusi realiseerida. Majanduslikus mõttes eeldab vajaduste rahuldamine erinevat tüüpi kaupade tarbimist.
Konkurentsi ja välistatavuse tunnuste põhjal jagatakse kaubad era-, klubi-, ühis- ja avalikeks hüvedeks. Turumajandus on era- ja klubihüvede pakkumisel suhteliselt edukas, kuid avalike ja ühishüvede pakkumisel tekib turutõrge, mis tähendab, et ettevõtted ei saa neid kaupu ja teenuseid pakkuda. Mittevälistatavus põhjustab nende hüvede jaotamisel tasuta-sõitjate probleemi, mis viib nende hüvede ületarbimisele ning väliskulu tekkele. Väliskulu tähendab aga ühiskonna seisukohalt heaolu vähenemist.
Eespool loetletud turutõrgete lahendamiseks peab valitsus sekkuma. Majandusteadlased pakuvad lahenduseks kahte võimalust:
- Uusklassikalise lähenemise kohaselt tuleks avalikud ja ühishüved muuta era- või klubihüvedeks.
- Keynes’i lähenemise kohaselt peaks valitsus korraldama avalike ja ühishüvede jaotamist ise, kasutades erinevaid “juhtimis- ja kontrollimeetmeid”.
See, kuidas valitsused korraldavad avalike ja ühishüvede pakkumist, sõltub valitsuse poliitilisest lähenemisest sotsiaalhoolekandele. Liberaalne heaoluriik seab esikohale majanduskasvu, mis võimaldab enamikul kodanikel töötada ja luua oma heaolu ise. Sotsiaaldemokraatlikud heaoluriigid püüavad otseselt kaotada vaesust ja edendada sotsiaalset võrdsust. Seda süsteemi iseloomustavad suured sotsiaalkulud. Riigi elanikud on koondatud universaalsesse kindlustussüsteemi, kust jaotatakse töötasupõhiseid hüvitisi ja universaalseid sotsiaalteenuseid. Konservatiivses süsteemis on turg potentsiaalse heaolu tagajana marginaliseeritud ja sotsiaalse õiguse hulka ei kuulu heaolu saavutamine. Süsteemi peamine idee on minimeerida riigi sekkumist ainult rahaliste hüvitisteni perekondadele, kes korraldavad vajalikud hoolekandeteenused ise.
Riigid ja riikide ühendused kasutavad oma sotsiaalpoliitika tulemuste ja tõhususe mõõtmiseks erinevaid indikaatoreid. Nendeks võivad olla näiteks SKP, ökoloogiline jalajälg, OECD uuring „How’s Life?“ jne. Saadud tulemusi kasutavad riigid oma sotsiaalpoliitika kujundamisel, püüdes kombineerida avalike ja ühishüvede pakkumist nii, et nende kodanike heaolu suureneks.