Sotsiaalhoolekanne on teatud tüüpi valitsuse toetus, mille eesmärk on tagada ühiskonna liikmete põhivajaduste rahuldamine avalike ja ühishüvede osas.12 Sageli kasutatakse seda mõistet sotsiaalkindlustuse sünonüümina, kuid tegelikult hõlmab sotsiaalkindlustus valitsuse toetussüsteemi ainult haiguste, tööõnnetuste, töövõimetuse ja töötuse korral. Sotsiaalhoolekandega seotud vahendid võivad olla nii toetused kui ka teenused. Riiki, mis vastutab sotsiaalhoolekande eest, nimetatakse heaoluriigiks.
Ajalooliselt on riigi roll piirdunud abi osutamisega neile, kelle vajadusi ei suutnud rahuldada perekond, turg või vabatahtlik teenistus, nt kirik. Riik ei vastutanud otseselt inimeste sotsiaalse turvalisuse ja heaolu tagamise eest. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses toimunud sotsiaalsete muutuste tagajärjel hakkas riigi roll ja sekkumine inimeste ellu märkimisväärselt suurenema.13 Kaasaegse heaoluriigi ajalugu ulatub 1840. aastatesse, kui Saksamaa kantsler Otto von Bismarck võttis mõnes Saksamaa osariigis kasutusele vanaduspensionid, õnnetusjuhtumikindlustuse ja arstiabi. Need programmid võeti kasutusele selleks, et vähendada töötajate väljarännet Ameerika Ühendriikidesse, kus palgad olid kõrgemad, kuid niisuguseid sotsiaalkindlustuse teenuseid ei olnud olemas.14 Aja jooksul inimeste vajadused laienesid ja lisaks sotsiaalkindlustuse küsimustele kohustusid valitsused korraldama uusi valdkondi, nagu haridus ja teadus, transport, keskkonnakaitse, põllumajandus, kultuur jne. Valitsused laiendasid oma tegevust sotsiaalsfääri ja sotsiaalse turvalisuse ideele tuginedes tekkis heaoluriigi mõiste.
Heaoluriik ei ole mõeldud vaestele, vaid inimeste kaitsmiseks vaesuse eest. Autorid on heaoluriigi mõistet määratlenud erinevalt. Esping-Andersen (1999) väitis, et pärast II maailmasõda tähendas heaoluriik peamiselt riiklikku sekkumist eesmärgiga vähendada inimeste majanduslikku ebakindlust nende “passiivsete” eluaastate ajaks.15 Pestieau (2006) keskendub heaoluriigi määratlemisel selle funktsioonide kirjeldamisele. Lisaks sotsiaalsete riskide maandamisele pakub heaoluriik ka sotsiaalabi ja toetab haridust, madala sissetulekuga paljulapselisi peresid jne.16 Sandmo (1995) sõnul võib heaoluriiki vaadelda kahest aspektist: (1) heaoluriik viitab avaliku sektori osale, mis tegeleb ümberjagamisega sotsiaalkindlustuse kaudu ja selliste sotsiaaltoetuste pakkumisega, millel on tugev ümberjagamise funktsioon, näiteks haridus ja kultuur; (2) riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika, milles seatakse esikohale ebavõrdsuse vähendamine ja üksikisiku kaitsmine selliste sotsiaalsete riskide eest nagu töö kaotamine või töövõimetus.17
Järgmises peatükis on lühike ülevaade erinevatest heaoluriigi tüüpidest ning sellest, kuidas neis määratletakse ja korraldatakse avalike ja ühishüvede pakkumist.
