Ebavõrdsus kirjeldab nii mõõdetavat ressursside eraldamist kui ka konkreetseid inimkogemusi marginaliseerumisest, rõhumisest ja lugupidamatusest. „ Ebavõrdsus eksisteerib siis , kui ressursi (nt sissetulekud) või tulemuste (nt suremus või haridussaavutused) jaotuses inimrühmade või paikade vahel (näiteks sotsiaalmajandusliku rühma või soo järgi) on erinevusi.”1 Majandusvaldkonnas käsitletakse ebavõrdsust eelkõige rahalisest vaatenurgast. Sotsiaalmajanduslikud lähenemisviisid pakuvad ebavõrdsusest laiemat arusaama. Göran Therborn (2013) pakub abistavat vahet kolme ebavõrdsuse vormi vahel: ressursside ebavõrdsus , (nt rahaline ebavõrdsus, süsiniku ebavõrdsus), elutähtis ebavõrdsus (nt ebavõrdsus tervislikus seisundis, oodatav eluiga) ja eksistentsiaalne võrdsus (mis põhineb võrdsetel võimalustel ja osalusel). kõikehõlmav tähendus, st diskrimineerimise, häbimärgistamise ja rõhumise, nagu rassism, seksism, kasteism või orjus, puudumine). Ebavõrdsus kirjeldab sotsiaalset nähtust, mitte loomulikku omadust. Nagu sotsiaalmajanduslik analüüs osutab, loovad ja juhivad ebavõrdsust sotsiaalsed institutsioonid 2ning põhjustavad võimusuhted.
Trend: kasvav ülemaailmne ebavõrdsus
1500. aasta paiku olid maailma suuremad piirkonnad Hiina, India ja Euroopa materjalitoodangu poolest elaniku kohta võrdsed. Kolonialismi tõusuga 3hakkas nende maailma piirkondade vahel ilmnema “Suur lahknevus” ja see on seadnud tee sajandeid kasvavale globaalsele ebavõrdsusele, kolonialismist imperialismini kuni praeguse globaalse põhja ja globaalse lõuna lõheni. Ka viimastel aastakümnetel läks suurem osa kasvavast rikkusest neile, kes olid juba väga jõukad. Alates 1995. aastast on vaeseim pool elanikkonnast kokku vaid 2% ülemaailmsest jõukuse kasvust, samas kui rikkaim 1% hõlmas 38% kogu jõukuse kasvust.
Sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsus riikide ja piirkondade sees
Kui sissetulekud jagunevad üsna võrdselt sellistes riikides nagu Tšehhi Vabariik, Island ja Norra, siis Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides ja Tšiilis on tulude jaotus väga ebavõrdne. Võrreldes maailma piirkondi, on sissetulekute ebavõrdsus madalaim Euroopas ja kõrgeim Lähis-Idas. Peaaegu kõikides riikides on viimastel aastakümnetel riikide sees sissetulekute ebavõrdsus suurenenud, kuid erinevas tempos. Rikkus jaotub enamasti ebavõrdsemalt kui sissetulek. Alates 1970. aastatest on varanduslik ebavõrdsus kasvanud enamikus riikides ja kogu maailmas. Viimaste aastakümnete jooksul on neoliberaalne globaliseerumine nihutanud võimusuhteid ja toonud kaasa tööjõutulu osakaalu vähenemise ning suurenenud ebavõrdsuse eri tüüpi töökohtade vahel. Järjekordne võimutasakaalu nihe era- ja avalik-õiguslike institutsioonide vahel on toimunud riigivara erastamise kaudu, vähendades võimalusi ebavõrdsuse vastu võitlemiseks avalike programmide kaudu4.
Süsiniku ebavõrdsus
Jõukuse (ebavõrdne) kasv ja materiaalse elatustaseme tõus viimase 200 aasta jooksul on kaasnenud bioloogilise võimsuse ja eriti kasvuhoonegaaside heitkoguste hüppeliselt kasvava kasutamisega. 5Täna oleme keset inimtegevusest tingitud kliimakriisi ja kuuendat suurt massilist väljasuremist. Ebavõrdne vastutus süsinikdioksiidi heitkoguste eest on ressursside ebavõrdsuse oluline vorm: mida rikkam on riik või üksikisik, seda suurem on süsinikuemissiooni tekitavate füüsiliste ressursside kasutamine. Ajalooliselt vastutavad globaalse põhjaosa riigid 92% kogu maailmas eralduvatest süsinikdioksiidi heitkogustest. 6Praegu eraldab maailma rikkaim 1% elanikkonnast rohkem kui kaks korda rohkem kui 50 vaeseima osakaal.
