Majanduse valdkonnas käsitletakse ebavõrdsust eelkõige rahalisest vaatenurgast, kuid teoreetiliste käsitluste vahel on märkimisväärsed erinevused. Neoklassikaline lähenemine põhineb individualistlikul maailmapildil, mille kohaselt individuaalne sissetulek on töötaja või kapitaliomaniku tootlikkuse tulemus ehk see, mida ta toodetavale turuväärtusele lisab. Erinevad8 heterodoksse majanduse koolkonnad on seda lähenemist kritiseerinud ja juhtinud tähelepanu struktuurse jõu tähtsusele tööturgudel ja valitsuse rollile makromajanduslikus jaotuses (Keynesian). Marksistlikud majandusteadlased on väitnud, et tegelikult ei maksta töötajatele tasu vastavalt nende panusele, vaid nad loovad lisaväärtust, mille neelavad kapitali omanikud. Feministlikud majandusteadlased on rõhutanud tasustamata reproduktiivtöö ja tasustatud “produktiivse töö” soolist eraldamist, mis säilitab sugudevahelise majandusliku ebavõrdsuse tänapäevani. Ökoloogilised majandusteadlased on rõhutanud, kuidas tootlikkuse kasv tuleneb tegelikult fossiilse energia ja loodusvarade tasustamata eraldamisest ning kuidas osa jõukuse loomisest toetub süstemaatilisele kulude ümbersuunamisele mujale või tulevastele põlvkondadele. 9
Kui majanduslikud lähenemisviisid keskenduvad peamiselt sissetulekutele ja jõukusele, siis sotsiaalmajanduslikud lähenemisviisid on huvitatud ebavõrdsuse laiemast ühiskondlikust mõistmisest. Need heidavad valgust rahalise ebavõrdsuse seosele sotsiaal-kultuurilise, ökoloogilise ja poliitilise ebavõrdsusega. Göran Therborn (2013) pakub kasulikku vahet kolme ebavõrdsuse vormi vahel:
(1) Ressursside ebavõrdsus , eelkõige rahaline ebavõrdsus, aga ka süsiniku ebavõrdsus
(2) Eluline ebavõrdsus, ebavõrdsus tervislikus seisundis, eriti erinevused oodatavas elueas.
(3) Eksistentsiaalne võrdsus , mis põhineb võimaluste ja osaluse võrdsusel kõikehõlmavas tähenduses, st diskrimineerimise, häbimärgistamise ja rõhumise, nagu rassism, seksism, kasteism või orjus, puudumine.
Järgmine tsitaat võtab kokku ebavõrdsuse sotsiaalmajandusliku vaatenurga. “Ebavõrdsus ei seisne seega ainult rahakoti suuruses. See on sotsiaal-kultuuriline kord, mis (enamiku jaoks meist) vähendab meie võimet inimesena toimida, meie tervist, meie eneseaustust, enesetunnet, aga ka meie ressursse selles maailmas tegutsemiseks ja osalemiseks.”10 See vaatenurk seob ebavõrdsuse vaesuse küsimusega – ebavõrdse ühiskonnakorralduse tõttu jäävad mõned inimesed ilma oma võimetest.
