2.1 Kuidas traditsioonilised heaolurežiimid ebavõrdsusega toime tulevad?

Üks vastus ebavõrdsuse vähendamisele on heaolurežiimid⁴¹. Esping-Andersen eristab globaalses põhjas kolme ideaalset heaolurežiimi tüüpi: liberaalne, konservatiivne ja sotsiaaldemokraatlik heaolurežiim.⁴² Need pakuvad erinevat tüüpi ja erineva tasemega kaitset sotsiaalsete riskide eest, kuna need takistavad erinevate sotsiaalsete funktsioonide, nagu töö, vanadushooldus, haridus, eluase, tervishoid ja hooldus, kaubaks muutmist. Need erinevad selle poolest, mil määral peetakse teatud avalikke teenuseid sotsiaalseteks õigusteks ja seetõttu ei tohiks need sõltuda maksevõimest. Liberaalne heaolurežiim domineerib anglosaksi riikides, nagu USA, Ühendkuningriik ja Austraalia. See on režiim, mis keskendub neile, kes ei suuda turumajanduses enda eest rahaliselt hoolitseda: haiged, erivajadustega inimesed, eakad, töötud. See ei ole selgesõnaliselt heaoluriik kõigile, vaid ainult abivajajatele. Turuühiskondades vastutavad inimesed enda eest ja neile makstakse vastavalt nende turutulemustele. See “jääk-heaoluriik” püüab takistada töövõimelistel alusetult sotsiaaltoetusi taotlemast, mis toob kaasa suuri bürokraatlikke kulusid ja häbimärgistamist. Nende riikide keskklass pingutab tavaliselt, et jääda sotsiaaltoetustest sõltumatuks. Seetõttu kerkivad esile eralahendused nagu erakoolid, erapension ja eraravikindlustus keskklassile ja kõrgepalgalistele. Konservatiivne heaolurežiim domineerib Mandri-Euroopas sellistes riikides nagu Saksamaa, Austria ja Prantsusmaa. Ajalooliselt ulatub see kollektiivsete kindlustusteni, mis tekkisid ametirühmades, kus teatud riske jagati (st kaevurid on regulaarselt kaevandusõnnetuste ohvrid, farmid äärmuslike ilmastikunähtuste ohvrid). Konservatiivses hoolekanderežiimis on juurdepääs suurele osale sotsiaalkindlustushüvitistest tavaliselt seotud tööturul osalemise või kodakondsusega või mõlemaga. See loob heaoluühiskonna, mis toimib kindlustuspõhimõtete järgi: Kindlustatud inimesed on “siseringid”, mittekindlustatud on “autsaiderid”. Viimaste hulgas on sisserändajaid ja palju naisi. Skandinaavias ( Rootsis , Taanis, Norras ja Soomes) domineerib sotsiaaldemokraatlik hoolekanderežiim . See tagab universaalsed sotsiaalsed õigused ja püüab tagada kõigile hästi arenenud avaliku sotsiaalse infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, hoolduse ja korraliku kvaliteediga eluaseme. See toob kaasa nende teenuste (osalise) dekommodifitseerimise, st kooliskäimine ei ole kaup, mille eest tuleb maksta; kommunaal- ja sotsiaalelamuid toetatakse riiklikult. Selle mudeli põhiprintsiibid on täistööhõive poliitika (kõigil inimestel on õigus töötada) ning kõikide elanike (ka kõrgema sissetulekuga) õigus saada kvaliteetseid teenuseid ja infrastruktuuri.

Järgmine tabel võtab kokku kolme heaolurežiimi tüübi omadused:

Erinevatel heaolurežiimidel on erinev mõju ebavõrdsusele ja sellega seotud ühiskonna heaolu näitajatele. Harjutus 2.1 võimaldab osalejatel uurida erinevate heaolurežiimidega riikide sotsiaalseid tulemusi.