1970. aastate alguses kasutasid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased globaalset arengumudelit, et uurida, kuidas viis võtmetegurit – rahvastik, põllumajanduslik tootmine, loodusvarad, tööstustoodang ja saaste – kujundavad ja piiravad inimeksistentsi. Analüüsiti varasemaid globaalseid arenguid ja prognoositi muutusi kuni 2100. aastani.
Modelleerimise käigus jõuti järeldusele, et inimkonna ajaloo jooksul on ülalnimetatud ressursside kasutamine hüppeliselt kasvanud. Piiratud suurusega planeedil Maa ei saa inimeste arv, haritava maa pindala ja kaevandatavate maavarade hulk lõputult kasvada. Paljude suuremate maavarade teadaolevad varud jätkuvad praeguse tarbimise kasvutempoga mõnekümne kuni saja aasta jooksul. Reostus suureneb tootmise ja tarbimisega samas tempos, mõjutades seega elujõulise keskkonna võimalust.19
Eeldusel, et inimühiskond jätkab 21. sajandil eksponentsiaalset kasvu, arvutati kaheksa parameetri muutus aastani 2100. Nende kaheksa parameetri hulka kuuluvad rahvaarv, tööstustoodang elaniku kohta, toiduainete tootmine elaniku kohta, saastatuse tase võrreldes 1970. aastaga, sündide arv 1000 elaniku kohta, surmade arv 1000 elaniku kohta, teenuste arv elaniku kohta aastas. See analüüs näitas, et ressursside ammendumine ja saaste suurenemine asendab praeguse arengu taandarenguga. Kõik kaheksa vaadeldavat parameetrit saavutavad oma maksimaalse väärtuse, mõned varem, mõned hiljem 21. sajandi esimesel poolel, ja hakkavad seejärel langema. Autorid nimetasid seda stsenaariumi arengu standardmudeliks.20
Tehnoloogia arengut prognoosides ja tulevikutehnoloogiatel põhinevaid arengustsenaariume analüüsides ilmnes, et tehnoloogia areng võib kriitilisi arenguhetki edasi lükata, kuid mitte vältida. Uuring illustreerib, et inimkonna stabiilne jätkumine on teostatav, kuid inimkond peab oma senist eluviisi drastiliselt muutma.21
2004. aastal avaldasid samad autorid raamatu “Kasvu piirid – 30 aastat hiljem”, millest järeldati, et inimareng on kolmkümmend aastat järginud suures osas standardstsenaariumi. Uuringuaruande 40. aastapäeva eel avaldas üks selle autoritest aruande „2052. Ülemaailmne arenguprognoos järgmiseks neljakümneks aastaks“. Aruandes tuuakse välja olulised näitajad ühiskonna toimimise kohta neljakümne aasta jooksul alates “Kasvu piirid” ilmumisest ning prognoositakse inimkonna käitumist järgmise neljakümne aasta jooksul. Raamat käsitleb muu hulgas inimtekkelisi kliimamuutusi ja vastavaid väljakutseid. On välja toodud, et möödunud sajandi teisel poolel ületas inimkond säästva keskkonnakasutuse piirid ning tänaseks ulatub ökoloogiline jalajälg ca 1,4-1,5, mis tähendab, et inimkond ületab Maa taastuvate ressursside kasutust kuni 1,5 korda.22
Aastate jooksul on lisaks nendele kolmele aruandele avaldatud mitmeid uuringuid ja analüüse, mis näitavad, et majanduskasv sellisena, nagu seda on sajandeid käsitletud, ei ole jätkusuutlik. Ökoloogilise jätkusuutlikkuse kriisi ja selle tagajärgi – kliimakriis, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja loodusvarade kahanemine – ei saa lahendada lineaarse majandusmudeli ja ületarbimisega tegelemata. Lineaarne majandusmudel (vt joonis 2) tähendab, et üha rohkem loodusvarasid kaasatakse majandusse. Kui loodusvarasid on mõnda aega kasutatud, eemaldatakse need majandusest jäätmete ja reostusena.
Joonis 2. Lineaarne majandusmudel.
Lineaarne majandusmudel ei suuda tagada inimkonna ja keskkonna heaolu ega vasta kaasaegse ühiskonna pikaajalistele vajadustele. Maa loodusressursid on piiratud, mistõttu on keskkonna ja majandusarengu jaoks oluline leida nende säästlik kasutusviis.23
Globaalselt on loodusvarade kasutamine 50 aastaga enam kui kolmekordistunud ning OECD hinnangul kahekordistub see 2060. aastaks praegusest tasemest peaaegu kaks korda, kui me oma tootmis- ja tarbimisharjumusi ei muuda.24
Lineaarmajanduse ümberkujundamise kontekstis on levinumad ideed majanduskasvu lahtisidumine loodusvaradest ja ringmajandus. Mõiste “lahtisidumine” viitab seose katkestamisele “loodusressursside kasutamise” ja “majanduskasvu” vahel. Lahtisidumine toimub siis, kui keskkonnasurve kasvumäär on teatud perioodi jooksul väiksem kui selle majandusliku liikumapaneva jõu (nt SKT) kasvumäär. Lahtisidumine võib olla kas absoluutne või suhteline. Absoluutne lahtisidumine toimub siis, kui keskkonna seisukohast oluline muutuja on stabiilne või väheneb, samal ajal kui majanduse liikumapanev jõud kasvab; ja suhteline, kui keskkonna seisukohast olulise muutuja kasvumäär on positiivne, kuid väiksem kui majandusmuutuja kasvutempo.25
Otsene praktiline tegevus lahtisidumisel on materjalide ringluse rakendamine (vt joonis 3). Sobiva lahenduse pakub üleminek ressursitõhusamale ringmajandusele, mis omakorda eeldab süsteemseid muutusi nii poliitilistes otsustes kui ka ettevõtjate, tarbijate ja ühiskonna hoiakutes ja käitumises. Ringmajanduse eesmärk on siduda majanduskasv lahti esmase tooraine kasutamisest, luues võimalikult väikeste kahjudega ringtootmis- ja tarbimissüsteemi. Ressursse tuleb tõhusalt hallata kogu nende elutsükli jooksul alates tootmisest ja tarbimisest kuni jäätmekäitluse ja taaskasutamiseni, luues olemasolevatest ressurssidest rohkem väärtust, tekitades samal ajal vähem jäätmeid. Lisaks keskkonnamõju vähendamisele saavad ettevõtted ringmajanduse põhimõtet tõhusalt rakendades vähendada kulusid, suurendada oma kasvupotentsiaali ja edendada oma mainet. Seetõttu on see väga ressursitõhusa ringmajanduse konkurentsivõime ja jätkusuutliku kasvu jaoks oluline, keskendudes olemasolevatele materjalidele ja toodetele: korduskasutamisele, täiustamisele ja ringlussevõtule.26
Joonis 3. Ringmajandus.27
Ringmajandusele üleminek nõuab muutusi kogu toote väärtusahelas alates toote disainist kuni uute ärimudelite ja tarbimisharjumusteni. Uute ja olemasolevate toodete puhul keskendutakse põhitähelepanu olelusringi disainile, keskendudes jätkusuutlikule materjalivalikule, kvaliteedile (toote pikk eluiga, arenguruumi), tarneahela optimeerimisele ning kordus- ja taaskasutamisele (universaalsus, komponentide eraldamine). Lisaks nutikale disainile on majandusarengu ümberorienteerumise toetamisel oluline roll ökoinnovatsioonil ja tehnoloogilisel arengul. Ringmajanduse täielikuks potentsiaali realiseerimiseks on vaja süsteemset mõtlemist ja muutusi kogu sotsiaal-majanduslikus süsteemis, et tuua kaasa tõelisi muutusi tarbimises, tootmises, planeerimises, poliitikas, elustiilis, kultuuris ja väärtushinnangutes.28
Ringmajandus on valdkonnaülene põhimõte, mistõttu on ettevõtetevaheline koostöö ja rahvusvahelised lepingud olulised, luues olulisi võimalusi uute turgude ja partnerluste loomiseks. Ettevõtete edukat koostööd iseloomustab hästi tööstuslik sümbioos, mille eesmärk on saavutada suletud tootmistsükkel, kus ühe ettevõtte jäätmed, jääksoojus või muud kõrvalsaadused lähevad teise ettevõtte kasutusse.29
Samuti on vaja suuri muudatusi toodete ja teenuste tarbimise viisis. Miljonite tarbijate igapäevastel valikutel on keskkonnale märkimisväärne mõju. Teadlikkuse tõstmine ja nõudluse loomine jätkusuutlike toodete järele aitab kaasa rohelise majanduse arengule.
Riigi roll ringmajandusele üleminekul on taotleda arengueesmärke kõigil tasanditel ning luua soodsad tingimused ringmajanduse põhimõtete elluviimiseks ja takistuste kõrvaldamiseks..