Majanduskasv on nii ettevõtjate, majapidamiste ja poliitikute jaoks üks olulisemaid küsimusi. Majanduskasvu määratletakse kui majanduses toodetud kaupade ja teenuste inflatsiooniga korrigeeritud turuväärtuse suurenemist või paranemist aja jooksul. Majanduskasv loob ettevõtetele suuremat kasumit ja tekitab kapitali investeerimiseks ning töötajate palkamiseks. Rohkem töökohti loob töövõtjatele rohkem sissetulekuid. Kui tarbijatel on rohkem raha, ostavad nad täiendavaid tooteid ja teenuseid ning need ostud suurendavad majanduskasvu. Parem juurdepääs majanduskaupadele ja -teenustele tähendab materiaalse elatustaseme paranemist. Poliitikud jälgivad majanduskasvu, et teada saada, millises majandustsükli etapis majandus on. Parim faas on siis, kui majandus kasvab pidevalt. Kui kasv ületab liiga palju stabiilset kasvu, nimetatakse olukorda majanduse ülekuumenemiseks. Nii juhtus näiteks elamusektoriga aastatel 2005–2006. Kui turul on liiga palju raha ning liiga vähe kaupu ja teenuseid, nimetatakse olukorda inflatsiooniks. Ühel hetkel hajub kindlustunne majanduskasvu vastu, inimesed eelistavad pigem müüa kui osta ja majandus “jahtub”. Kui see faas kestab piisavalt kaua, muutub see majanduslanguks. Üks pikimaid majanduslangusi leidis aset 1929. aastal ja seda nimetatakse Suureks Depressiooniks.5
Kõige enam kasutatav näitaja majanduskasvu mõõtmiseks on sisemajanduse kogutoodang (SKT). Sisemajanduse kogutoodang on aasta jooksul antud territooriumil toodetud lõppkaupade koguväärtus. See hõlmab kõiki kaupu ja teenuseid, mida riigi ettevõtted müügiks toodavad. Pole vahet, kas neid müüakse kodumaal või välismaal. Enamik riike mõõdab majanduskasvu reaalse SKT kasvuprotsendina. Kuna majandus kasvab reaalselt vaid siis, kui selle kasvutempo ületab rahvastiku kasvutempo, võetakse majanduskasvu hindamisel arvesse ka riigi rahvaarvu. SKT elaniku kohta võimaldab võrrelda majanduskasvu mitte ainult ajas, vaid ka riikide lõikes.6
 |  |
Joonis 1. Sisemajanduse kogutoodang inimese kohta Euroopa Liidu liikmesriikides 2021. aastal.7
SKT on sobiv näitaja majanduskasvu mõõtmiseks, kuna see võtab arvesse kogu riigi majandustoodangut. Joonisel 1 on kujutatud Euroopa Liidu liikmesriikide SKT elaniku kohta 2021. aasta kevadel. Joonisel olev näitaja on arvutatud reaalse SKT suhtena antud aasta keskmisesse rahvaarvu ning hõlmab nii majanduskaupu ja -teenuseid kui ka valitsussektori ja mittetulundusühingute tooteid ja teenuseid.8
Tootmistegurid, millest riigi majanduskasv sõltub, on maa, tööjõud, kapital ja ettevõtlus.
“Maa” hõlmab ka muid loodusvarasid. Loodusvarad on looduskeskkonna osad, mida inimühiskond vajab eksisteerimiseks ja tootmises kasutamiseks. Loodusvarad on näiteks kivimid, mineraalid, vedelikud, gaasid ja kaevandamist väärt orgaaniline aine. Loodusvarad on ka vesi (eelkõige põhjavesi), samuti loodusmetsad, merekalad, ulukiliha ehk kõik, mis pole inimese loodud ega tehtud, ja mida kasutatakse majandustegevuses. Majandatavad metsad, koduloomad, haritav maa ja muu, mis inimese hoole all kasvab ja areneb, ei ole loodusvara. Need on inimtegevuse tulemus. Loodusvarad võivad olla taastuvad ja taastumatud.
“Tööjõud” ehk majanduslikult aktiivne elanikkond on inimesed, kes tahavad ja suudavad töötada, olenemata sellest, kas nad on töö leidnud või mitte.
Mõiste “kapital” viitab asjadele, mida inimesed kasutavad turul nõudluse tekitamiseks. Materiaalne kapital hõlmab maad, loodusvarasid, hooneid, loomi ja masinaid. Immateriaalse kapitali näideteks on patendid, autoriõigused ja kaubamärgid. Raha ja raha ekvivalendid on erinevates riikides ringluses olevad pangatähed ja likviidsed võlakirjad. Kapital on produktiivne, kui seda kasutatakse äritegevuses tulu ja kasumi teenimiseks, ja mittetootlik, kui seda kasutatakse avalikes huvides. Klassikaline majandusteooria käsitleb kapitali ainult füüsilistes objektides, nagu seadmed, honed, tootmises kasutatavad sõidukid jms. Mõned teised majandusteadlased on kapitali mõistet laiendanud ja näevad töötajate oskustesse ja haridusse investeerimist inimkapitali loomisena.9
“Ettevõtlus” on neljas tegur, mis kaasab visionääre ja uuendajaid kogu tootmisprotsessi. Ettevõtjad ühendavad kõik ülalkirjeldatud tootmistegurid, et kujundada, arendada ja toota oma toote või teenuse kontseptsiooni.
Eespool loetletud tootmissisendid on piiratud. Neid piiratud ressursse kombineerides peavad inimesed tegema valikuid, mida toota, milliseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetud kaupa jaotada. Samas tuleks tootmist korraldada nii, et SKT pidevalt kasvaks.10
SKT ja SKT elaniku kohta on väga head näitajad riigi materiaalse jõukuse mõõtmiseks, kuid need ei ütle midagi selle rikkuse jaotumise kohta riigis. Kiire majanduskasv ei tähenda, et jõukuse kasv parandaks elanikkonna üldist elatustaset. SKT ei sisalda tasustamata teenuseid, nagu lastehoid või muud kodutööd, vabatahtlik töö, ebaseaduslikud musta turu tegevused ega ka mõned keskkonnakulud. See ei anna teavet elanike igapäevaste vajaduste rahuldamise kohta, ei näita midagi tervise, hariduse, elutingimuste, looduskeskkonna jms kohta. SKT ei mõõda inimeste vajaduste rahuldamist ega elanikkonna heaolu.11
Rahva, piirkonna, kohaliku kogukonna või üksikisiku majanduslikule heaolule ja elukvaliteedile suunatud avaliku sektori poolt juhitavat protsessi nimetatakse majandusarenguks. Kui majandusareng on poliitiline sekkumine, mille eesmärk on parandada inimeste heaolu, siis majanduskasv on turu tootlikkuse nähtus ja SKT kasvu kirjeldatakse kui “majandusarengu protsessi ühte aspekti”. Kui majandusteadlased keskenduvad peamiselt kasvuaspektile ja majandusele laiemalt, siis kogukonna majandusarengu juhid tegelevad ka sotsiaalmajandusliku arenguga. Üldises majandusarengu diskursuses arvatakse, et see tähendab töökohtade loomist, nii üksikisiku kui ka ühiskonna jõukuse suurendamist, inimeste elukvaliteedi parandamist, kuid lisaks eelnimetatud aspektidele toob majandusareng kaasa ka majanduse ümberstruktureerimise, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused, mis võivad olla ühiskonnale keerulised ilma riigi toetatud sotsiaal-majandusliku keskkonnata.12
1934. aastal rõhutas J. Schumpeter mittemajanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite tähtsust ettevõtluse mõjutajatena. Majandusarengu puhul saavutatakse majanduskasv peamiselt kaudsete tegurite kaudu (nagu majanduslik vabadus, inimkapitali väärtuse suurendamine, s.o teadmiste areng, sotsiaalne kapital ja selle areng, jne). Schumpeter toob välja, et kuigi majandusarengu tõukejõuks on ettevõtja erahuvist tulenev ja majandusarengule viiv uuendustegevus, ei saa alahinnata avaliku sektori tähtsust soodsa ettevõtluskeskkonna loojana.13
1956. aastal selgitas R. Solow, et majanduskasv ei peaks põhinema loodusvarade intensiivsel kasutamisel, vaid kapitali, tööjõu ja tehnoloogilise arengu suurenemisel. Kapitali ja/või tööjõu muutus toob endaga kaasa muutuse tehnoloogias või tootlikkuses ning lõpuks ka toodangu mahu või kvaliteedi muutumise. Seda nimetatakse neoklassikaliseks kasvumudeliks. See mudel on klassikalise mudeli edasiarendus, mis paneb rõhu majandustegevuse pakkumise poolele ja jätab tähelepanuta peaaegu kõik keinsilikud kogunõudluse üksikasjad.14
P.M. Romer (1986) uuris teadmisi kui kapitali vormi, jõudes järeldusele, et tehnoloogia pikaajaline areng tuleneb teadmiste kogumisest kasumit maksimeerivate ja mõistlike majandusagentide poolt.15 Nagu väidab uus kasvuteooria, kasvab majandus pigem teadmiste arengu, mitte tööjõu ja kapitali suurenemise tulemusena. Kui suurendada klassikalisi tootmissisendeid, kuid vähendada investeeringuid inimkapitali, infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevusse, ei saa toodang kasvada.16
Teadmisi on peetud ka positiivseks välismõjuks. Kõik inimesed on valmis investeerima teadmistesse ainult nii palju, kui on vaja isikliku kasu saamiseks. Optimaalse sotsiaalse heaolu saavutamiseks peab riik tegema täiendavaid investeeringuid teadmiste hankimisse ja välja töötama poliitikaid, mis tooksid teadmuspõhise ettevõtluse riiki.17
R. A. Solo (1968) käsitles majandusarengut kui kogukonna majandusliku heaolu paranemist kõrgema väärtusega kaupade tootmisel, kasutades samu ressursse kui varem. See tähendab ühiskonna suurenenud suutlikkust tagada oma liikmetele kõrgemat reaalsissetulekut, mis tuleneb ressursi tootlikkuse ja tööhõive tõusust või teisisõnu inimeste materiaalse heaolu suurenemisest nende kultuurilise ja sotsiaalse kvaliteedi paranemise kaudu. Inimeste heaolu ja kultuuriline kvaliteet on keskmise sissetuleku, sissetulekujaotuse, tarbimisharjumuste ja üksikisikutevaheliste suhete tulemus.18
Kõik eelpool mainitud autorid on märkinud, et avalikul sektoril on majandusarengus oluline roll – nad on arenguks soodsa majandusliku ja sotsiaalse keskkonna looja. Majandusareng on seotud järgmiste valitsuse poliitikatega:
- Poliitika, mis saavutab teatud majanduseesmärgid (näiteks jätkusuutlik kasv, madal tööpuudus ja inflatsioon jne);
- Avalike teenuste osutamise poliitika (nt juurdepääs haridusele, teedevõrgu ehitamine, arstiabi kättesaadavus jne);
- Ettevõtluskeskkonna parandamisele suunatud poliitikad (sh maksupoliitika, juurdepääs haridusele ja selle sisule, perepoliitika jne).
