Esimene peatükk näitas, et ressursside, elulise ja eksistentsiaalne ebavõrdsus on tihedalt seotud süsinikdioksiidi heitkogustega. Teisisõnu: ebavõrdsus on sotsiaalne ja ökoloogiline probleem. Kui traditsioonilised heaoluriigitüübid on (kõigis nende erinevustes) keskendunud sotsiaalsetele probleemidele, siis 21. sajandi heaoluriigid peavad andma uusi vastuseid, mis integreerivad võrdsuse süsinikueelarvega. Seni on heaolurežiimide sotsiaalsed saavutused üles ehitatud globaalse biovõimsuse jätkusuutmatu osa kasutamisele teiste maailma piirkondade ja tulevaste põlvkondade arvelt. Ebavõrdsusega võitlemine kliimakriisi ajal tähendab, et võrdsus tuleb saavutada ilma süsiniku sidumise osas planeedi piire ületamata. Globaalse soojenemise piiramiseks 1,5 kraadini (Pariisi leping) tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähendada 45% võrra (võrreldes 2010. aastaga) ja need peavad 2050. aastaks olema nulli. Jäänud süsinikueelarve kasutamine on küsimus võrdsus. On olemas teaduslikke mudeleid, mis väidavad, et kui ebavõrdsust drastiliselt vähendataks, suudab Maa säilitada ressursse, mis on piisavad 10 miljardi inimese vajaduste rahuldamiseks.43 Kas ülirikastel peaks lubama jätkuvalt ümber maailma lennata? Kas vaesuses ja puuduses elavatel inimestel peaks olema lubatud laiendada oma praegu väga madalat heitkoguste osakaalu? Ja kuidas saaks Euroopa madala sissetulekuga leibkondade jaoks süvalaiendada head elatustaset, vähendades samal ajal nende heitkoguseid?
Kliimakriisiga toimetulemiseks muutub süsinikuheitmine kallimaks. Ainuüksi ressursside maksustamisel on aga tõenäoliselt regressiivne sotsiaalne mõju, kuna see koormab eriti suure koormuse madala sissetulekuga inimeste majapidamiste eelarvetele. Seetõttu nõuavad sotsiaalökoloogilised heaoluriigid mingit ümberjagamismeedet, näiteks iga-aastast hüvitist madalama sissetulekuga rühmadele.44 See näitab, et riigisisese ebavõrdsusega võitlemine ja ülemaailmne süsinikdioksiidi ebavõrdsus on omavahel seotud.
Kuigi rahalised meetmed, nagu progresseeruv tulumaksustamine, töötutoetus või erinevad toetused, on sotsiaal-ökoloogilise heaoluühiskonna jaoks olulised, ei piisa neist ebavõrdsuse vähendamiseks, sest need käsitlevad peamiselt inimest ja tema sissetulekuid. Kliimakriisi ajal on vaja põhjalikku võrdõiguslikkuse vaatenurga muutmist: millised infrastruktuurid ja institutsioonid (mis loovad konteksti inimeste igapäevaelule) võimaldaksid igaühel oma vajadusi vähese ressursitarbimisega rahuldada? Säästev ühistransport ja taskukohane juurdepääs säästvale energiale, veele, eluasemele, tervishoiule, hooldusele ja haridusele aitavad piirata raha ja tarbimise tähtsust vajaduste rahuldamisel. Sellised sotsiaalökoloogilised infrastruktuurid hõlmavad suurt osa sellest, mida inimesed ei saa raha eest lubada: alates tänavate rohelusest ja raamatukogudest kuni avalike basseinideni.
Taristute kaudu sotsiaalökoloogilisele heaoluriigile lähenemisel on teatud eelised üksnes rahalistel hüvedel põhinevate sotsiaalpoliitiliste meetmete ees (mis võib tõhusalt leevendada eksistentsiaalset vajadust ja tugevdada inimese enesemääramist). Taskukohased sotsiaalökoloogilised infrastruktuurid võivad pakkuda turvalisust, pakkuda ruumi individuaalsele elustiilile, tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust ja luua ressursse säästvaid struktuure. 21. sajandil tähendab võrdsus seda, et ökoloogiline eluviis ei ole privileeg ega märk sellest, et meil on liiga vähe, vaid sellest saab lihtsalt rutiin, uus normaalsus. Näiteks kui kohalik tarne toimib, saab igapäevaelu korraldada ka ilma autota – nagu see on tiheasustusega linnaosades juba praegu võimalik. Ääremaal ja maapiirkondades on uute igapäevaste tavade võimaldamiseks endiselt vaja riiklikke investeeringuid sotsiaal-ökoloogilistesse infrastruktuuridesse: kui pendelrändajatele on mugavad raudteeühendused, saab autoga pendelrändest loobuda ja tekkida uued rutiinid, millel on jätkusuutlik mõju. Lõppkokkuvõttes on demokraatliku arutelu küsimus, milline sotsiaalkaitse alammäär peaks olema piiratud süsinikdioksiidi eelarve valguses kõigile. Andmed näitavad aga selgelt, et ebavõrdsuse vähendamine on hädavajalik, kui kõigil inimestel peaks olema piisavalt ressursse, et kliimaeesmärkide ajal head elu elada.
