Mitmete ökoloogiliste kriiside lähtepunktiks võib pidada tööstusrevolutsiooni, mis tõi kaasa põhimõttelise ümberkujundamise: ainulaadselt produktiivne tootmisviis ja materiaalse rikkuse tohutu suurenemine sai võimalikuks loodusvarade tarbimise sama massiivse kasvu tõttu ja heitkogused. Sellist eksponentsiaalset kasvu dünaamikat nimetatakse “suureks kiirenduseks“. Järgmine diagramm illustreerib nii olulisi biofüüsikalisi kui ka sotsiaalmajanduslikke näitajaid, mis tööstusrevolutsiooniga koos tõusma hakkavad. Alates 20. sajandi keskpaigast ilmneb trend eksponentsiaalse kasvu suunas. Elusõbralikku kliimat ohustab seega valitsev ressursimahukas majandusmudel. Selle probleemid ei ole kapitalismi ebaõnnestumine, vaid on tegelikult kapitalismi edu soovimatud tagajärjed. Alates Euroopast on see kahe sajandi jooksul toonud jõukust, sotsiaalseid saavutusi ja kultuurilist emantsipatsiooni inimkonna üha suurematele osadele. Inimeste drastiline mõju meie planeedile peegeldub aga ka sellistes ökoloogilistes kriisides nagu kliimamuutused, liikide väljasuremine, loodusressursside liigkasutamine ja kõrge saasteainete tase, mis koos hakkavad ohustama kogu meie olemasolu.
Joonis 2 “Suur kiirendus”4
