Alates 1970. aastatest on teadlased hoiatanud kasvule suunatud tööstustoodangu ja lääneliku eluviisi põhjustatud kasvavate ökoloogiliste probleemide eest. Vahepeal oleme keskel mitmetes ökoloogilistes kriisides, ennekõike kliimakriisis. Fossiilkütustel põhinevad energiasüsteemid, transpordiinfrastruktuur ja tööstuslik põllumajandus eraldavad kasvuhoonegaase, mis takistavad päikesekuumusel maa atmosfäärist pääsemist. Täna on atmosfääri kasvuhoonegaaside kontsentratsioon viimase 800 000 aasta kõrgeim. Selle tulemusel on globaalne keskmine temperatuur alates tööstuseelsest ajastust tõusnud rohkem kui ühe Celsiuse kraadi võrra. See muudab radikaalselt ka veeringet, kuna Maa atmosfäär neelab vett kiiremini. Sademed muutuvad ebaregulaarsemaks ja intensiivsemaks. Selle tagajärjeks on ilmastikuolud nagu üleujutused, pikad kuivad perioodid, lumekaos, metsatulekahjud ja orkaanid.
Kliimamuutused on eriti ohtlikud, kuna maakera süsteemid ei toimi lineaarselt. Nn kallutuspunktide ületamisel tekivad ettearvamatud ja mõnikord üksteist tugevdavad muutused. Neid pöördepunkte ei saa täpselt kindlaks määrata ja nende ületamine on tavaliselt pöördumatu. Üks pöördepunkt on jää sulamine arktilises piirkonnas. Kuna globaalne soojenemine toob kaasa igikeltsa sulamise Arktikas, võimaldab see lagundada metaani eraldavaid baktereid, mis veelgi kiirendab soojenemist. Lisaks võib Arktika jää sulamine põhjustada radikaalset kuumuse ja külma perioodi, kuna see mõjutab Golfi voogu. Ebatavalised kuumad või külmad perioodid võivad põhjustada saagi ebaõnnestumist ja vähendada toidu saaki. Kuumus ja põud soodustavad ka metsatulekahjusid, mis omakorda põhjustavad süsinikdioksiidi säilitavate metsade kadu. Maa süsteem ja kliima on keerulised – neid ei saa täielikult reguleerida.
Samal ajal väheneb bioloogiline mitmekesisus murettekitava kiirusega. Juba praegu on liike umbes 20 protsenti vähem kui 20. sajandi alguses. Ja kogu maailmas ähvardab kaheksandikku meie looma- ja taimeliikidest väljasuremine. Eelkõige aitab tööstuslik põllumajandus metsade hävitamise ning pestitsiidide ja masinate kasutamise abil liikide väljasuremisele enneolematu kiirusega. Lisaks põhjustab tõsiseid probleeme õhusaastus tööstustest ja autode heitgaasidest, tahkete osakeste ning puidu või kivisöega kuumutamine ja toiduvalmistamine. Kliimamuutuste kiirenemise kõrval viib õhusaaste südamehaiguste, insultide, kopsuhaiguste ja vähini. Õhu, vee ja pinnase saasteained põhjustavad kogu maailmas üheksa miljonit surmajuhtumit, mis on kolm korda rohkem kui AIDS, tuberkuloos ja malaaria.
Kliimakriisi edasise eskaleerumise vältimiseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid kokku leppinud, et hoiab globaalse keskmise temperatuuri tõusu “tunduvalt alla 2 Celsiuse kraadi” võrreldes industriaalajastu eelsega, eesmärgiga 1,5 kraadi. Globaalse soojenemise piiramiseks kahe kraadini tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada 2050. aastaks 40–70 protsenti võrreldes 2010. aastaga ja nulli aastaks 2100. Kui see suundumuse pöördumine ei õnnestu, muutub suur osa maakeral inimeste jaoks enne selle sajandi lõppu elamiskõlbmatu. Looduskatastroofid tabasid vaesemaid riike ja tõrjutud rühmi tugevamalt. Kui Holland on meretaseme tõusu eest kaitstud kulukate tammidega, siis Bangladeshil pole võrreldavat kaitset. Äärmuslike kliimatingimustega kaasnevad suured lennuliikumised. Maailmapanga andmetel võib aastaks 2050 kliimamuutuste tõttu sundida põgenema üle 140 miljoni inimese. Sellest hoolimata ei tunnistata kliimakriisi tagajärgi varjupaiga andmisel endiselt.
Ajalooliselt põhjustavad enamiku heitkoguste ja seega ka planeedipiiride ületamise varajastes tööstusriikides ning nüüd rikkad riigid Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Vaadates heitkoguseid elaniku kohta, nagu varem, on planeedil stressi vaid vähesed rikkad. Kui kõige vaesem pool maailma elanikkonnast tekitab ainult umbes 10% kogu maailma heitkogustest, siis kõige rikkamad 10% vastutavad umbes 50% eest. Ulrich Brand ja Markus Wissen räägivad Euroopa ja USA “imperiaalsest eluviisist”, mittesäästvast eluviisist teiste arvelt. See põhineb ülemaailmsel ebavõrdsusel ja ekspluateerimisel. Praegune lääne toodangu- ja tarbimismudel on kasulik peamiselt nafta- ja autoettevõtetele ning rikaste riikide tarbijatele. Euroopa elanikkond pääseb madalate hindadega juurde toorainetele ja tarbekaupadele mujalt maailmast. Planeedipiiride austamiseks tuleb ressursside tarbimist piirata, mis süvendab jaotuskonflikte. Kuni viimase ajani kanti kulud peamiselt tulevastele põlvedele ja globaalsele lõunale. Viimane on aga järjest raskem, kuna lääneriikide ülemvõim on lainetav.
