Ülevaade

Jaotusmaterjal: strateegiad majanduse muutmiseks „tuleviku sobivaks“ (tekst osalejatele)

Mida tähendab jätkusuutlikkus?

Mõiste jätkusuutlikkus pärineb algselt metsandusest: puid peaks langetama ainult nii palju, kui see taaskasvab uute istandike kaudu, hoides puude populatsiooni ja saaki konstantsena. Nõrga ja tugeva jätkusuutlikkuse mõisted pakuvad erinevaid vastuseid küsimusele, mida tähendab jätkusuutliku varu säilitamine.

Nõrka jätkusuutlikkust rakendatakse keskkonnaökonoomikas ja see põhineb vahetatavuse põhimõttel; looduskapitali (loodusvarad) saab asendada füüsilise kapitali (nt masinad või materiaalne infrastruktuur) ja inimkapitaliga (nt teadmised). Keskkonna, ühiskonna ja majanduse kolm valdkonda eksisteerivad eraldi ja suhtlevad ressursside vahetamise kaudu. Füüsilist kapitali tähistab majandussfäär, inimkapitali sotsiaalne sfäär ja looduskapitali ökoloogiline sfäär. Jätkusuutlikkus tähendab kapitali koguväärtuse konstantsena hoidmist (kolme kapitali liigi summa) ja võimaluse korral selle suurendamist. Looduslik, füüsiline ja inimkapital on võrreldavad ja vastastikku asendatavad, st vahetatavad ühe meetme, nimelt raha abil. Selle vahetuse läbiviimiseks on vaja võrdlusmeetodeid, näiteks tasuvusanalüüsi.

On võimalik luua turge, kus kaubeldakse kolme kapitali vormiga. See viib kaubaks muutumiseni, see tähendab, et tasuta kaubad, nagu õhk ja vesi, mis on kogu elu aluseks, muudetakse kaupadeks, millega saab kaubelda nagu iga muu kaubaga. Seetõttu ei peeta seda problemaatiliseks, kui looduskapital väheneb tänapäeval, kui piirkonnad muutuvad kõrbeks, kui samal ajal suurendatakse füüsilist kapitali, näiteks teede ehitamise teel. Vahetatavuse tõttu saab keskkonnakahjusid rahaliselt hüvitada. Lendajad saavad hüvitada kompensatsioonimaksetega tekitatud heitkoguseid, näiteks metsauuendusprojektidesse.

Nõrga jätkusuutlikkuse võtmepõhimõiste on optimeerimine – nappide ressursside parima võimaliku jaotuse uusklassikaline kontseptsioon. Ressursside optimaalseks jaotamiseks tuleb arvestada ja arvutada välismõjud. Välismõjusid põhjustavad osalejad, ilma et nad kannaksid sellest tulenevaid kulusid. Näiteks või siis, kui ettevõte eraldab korstnast saastunud õhku ilma filtreid paigaldamata või hüvitist maksmata neile, keda see mõjutab. Kui hinna sisse ei arvata välismõjusid, ei vasta optimaalne turutulemus optimaalsele sotsiaalsele tulemusele, mille tulemuseks on valede hinnasignaalide tõttu turutõrge. Välismõjude arvessevõtmine, näiteks keskkonnakahjude rahaline hüvitamine, on nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsiooni keskne vahend: “Õigete hindade” abil on seni välistatud keskkonnakoormus arvestatud, st sisaldub hindades. Näiteks võib tuua saastunud vee või õhu maksud ja maksud ning heitkoguste sertifikaadid. Nõrk jätkusuutlikkus järgib põhimõtet, et saastaja maksab: kes tekitab ökoloogilisi ja sotsiaalseid kulusid, peaks need ka kandma. Mis peaks aga olema liikide väljasuremise või ökosüsteemide degradeerumise “õige” hind, pole nii selge.

Tugev jätkusuutlikkus on ökoloogilise ökonoomika arutelude keskmes, mis lähevad kaugemale ressursside optimaalse jaotuse arutamisest. Tugev jätkusuutlikkus põhineb kinnistumise põhimõttel: majandus on alamsüsteem, mis on kinnistunud ühiskonnas ja biofüüsikalises sfääris. Tugev jätkusuutlikkus eeldab, et majandus- ja sotsiaalelu põhineb asendamatutel põimitud ökosüsteemidel, mida tuleb säilitada. Majandustegevus seisab silmitsi ökoloogiliste piiridega. Looduse asendatavus muud tüüpi kapitalidega on piiratud. Optimeerimise idee asemel nõuab tugev jätkusuutlikkus sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide terviklikku ja süsteemset vaadet ning mõistlikku arutelu alternatiivide vahel. Sellest vaatenurgast lähtudes on keskkonna, sotsiaalküsimuste ja majanduse kolm valdkonda paljuski võrreldamatud, see tähendab, et see ei ole meetmega võrreldav ja seetõttu vastastikku asendamatu.

Tugeva jätkusuutlikkuse mõistmisel ei ole loodus ressursside (kapitali) varu, vaid keeruline ökosüsteem, mis tagab inimkonnale elutähtsad funktsioonid. Loodusel on oma väärtus, sest toodetud kapitali ja looduse vahel on kvalitatiivsed erinevused; esimene on reprodutseeritav (nt saab ehitada uusi sildu), looduse hävitamine on sageli pöördumatu. “Akvaariumi kaladest saab teha kalasuppi, kuid kalasupist ei saa akvaariumi jaoks kala valmistada”.

	Nõrk jätkusuutlikkus	Tugev jätkusuutlikkus
Jätkusuutlik-kuse tähendus	Kapitali koguväärtuse säilitamine või suurendamine	Kriitiliste loodusvarade ja ökosüsteemide asendamatute varude säilitamine
Põhiidee	Looduskapitali ja muude kapitaliliikide (masinad, inimkapital, raha) vahetatavus	Manustatus; Looduse asendatavus muud tüüpi kapitalidega on piiratud
Põhimõisted	Optimeerimine (nappide ressursside parim võimalik jaotamine) Välismõjude internalisatsioon (põhimõte, et saastaja maksab	Võrreldamatus (pole võrreldav mõõduga, nt rahaga); Alternatiivide arutamine Ettevaatuspõhimõte
Graafiline taasesitlus
Tagajärjed	Keskkonnakahju rahaline hüvitamine (hüvitise maksmine)	Inimtegevusel võivad olla pöördumatud tagajärjed
Economic disciplines	Keskkonnamajandus, ressursimajandus	Ökoloogiline majandus

Tugev jätkusuutlikkus põhineb ettevaatuspõhimõttel: tuleb vältida või vähendada võimalikku keskkonda kahjustavat kahju või reostust, mis võib muutuda inimestele ohtlikuks, isegi kui pole kindlust, et see tekib. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon tugineb ettevaatuspõhimõttele. Seetõttu peaks majandustegevus põhinema kliimauuringute tulemustel.

Tabel 1: tugeva ja nõrga jätkusuutlikkuse võrdlus¹

Strateegiad majanduse muutmiseks „tuleviku sobivaks“ 

Mis      Kas peaks välja nägema üleminek kliimasõbralikule ja jätkusuutlikule majandusele? Järgmised strateegiad erinevad põhieelduste ja lähenemisviiside poolest.

Friedrich von Hayeki uusklassikalistel ideedel põhinev turu-liberaalne strateegia näeb turgu kui institutsiooni, mis ühendab individuaalse tegevuse ja sotsiaalse heaolu. Seda esindab ‘nähtamatu käe’ pilt, mis esindab tegevust, mis tahtmatult viib optimaalse sotsiaalse tulemuseni. See reguleerib pakkumist ja nõudlust turumehhanismi abil. Seega võib oma huvide järgimine ühist kasu teenida paremini kui mis tahes majanduse kavandamine. Riik on sunniaparaat, mille mõju konkreetsele majandustegevusele tuleb minimeerida. Vaba turumajandus ja vabakaubandus on säästva majandustegevuse parimad eeldused. Toimiva turu- ja omandisüsteemi olemasolul võib usaldada, et eelseisev ümberkujundamine õnnestub turuprotsesside abil spontaanselt. Turuliberaalse poliitika ülesanne on tagada ainult asjakohane õiguslik raamistik. Selle mudeli piires ulatub spekter libertaristlikest positsioonidest, mis püüavad minimeerida riigi sekkumist (Hayeki traditsiooni kohaselt), kuni uusklassitsistlike positsioonideni, mis otsustavad turutõrgete parandamist (näiteks CO2-maksu kaudu). Turutõrkeid saab vältida, kui ökoloogilistele kaupadele, nagu hea õhu ja vee kvaliteet, antakse hind, kuna seeläbi kasutatakse optimaalselt nappe ressursse ja tootmistegureid. Sellega seotud turgude laienemine toob kaasa üha uusi elupiirkondi, millel varem hinda ei olnud

Sotsiaal-ökoloogilise ümberkujundamise strateegia tuleneb tänapäeva tohututest keskkonnaprobleemidest. See on inspireeritud Karl Polanyist, erinevatest sotsiaalmajanduslikest teooriatest, sotsiaal-ökoloogiliste transformatsioonide uuringutest ja osaliselt ka Keynesist. Selle strateegia kohaselt on vaja põhjalikku ümberkujundamist, mis avab uusi teid jätkusuutliku ja õiglase majanduse poole. Selle strateegia piires ulatub spektrit pragmaatilistest radikaalsetest sotsiaal-ökoloogilise ümberkujundamise ideedest. Pragmaatiline seisukoht on näiteks Saksamaa globaalsete muutuste nõuandekomisjoni (WBGU) seisukoht, mis pakub välja uue ülemaailmse sotsiaalse lepingu jätkusuutliku ülemaailmse majanduskorra jaoks. See lähenemine ökoloogilisele moderniseerimisele ühendab sotsiaalseid ja süsteemseid uuendusi. Tugev avalik sektor, hea avalik tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitika ning avalik infrastruktuur loovad koos võimalused „kujunduse järgi ümberkujundamiseks“. Majanduskasv on endiselt oluline jaotuskonfliktide lahendamiseks üha suurema “koogi” jagamise kaudu. Majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse saab saavutada, eraldades majanduskasvu ressursside tarbimisest ja heitkogustest.

Muuhulgas nõuab kasvuliikumine radikaalset sotsiaal-ökoloogilist transformatsiooni. Selles rõhutatakse kahte peamist jätkusuutlikkuse takistust, mis tuleb ületada: kasvuperspektiiv ja kalduvus kaubastada kõiki inimelusid. Kuna absoluutset lahtisidumist ei toimu, ei ole see seetõttu otstarbekas strateegia vajalike materjalide ja heitkoguste radikaalseks vähendamiseks. Materiaalse heaolu ja tarbimise kasvu asemel tuleks keskenduda inimeste heaolu ja piisavuse kasvule. Seetõttu on vaja dekodifitseerimist, kuna paljud piirkonnad ei sobi turul kaubana kaubeldavaks. Kui kõigile pakutakse hea elu põhialuseid, alates värskest õhust ja veest kuni hea hariduse, rahvatervise ja ühistranspordini, mitte turgudel kaubelduna, sõltub heaolu vähem (kasvavast) sissetulekust ja tarbimisest.

See on visioon põhjalikust ümberkujundamisest, mis viib tõeliselt jätkusuutliku ja õiglase majanduseni. Lähenemisviisid on poliitilised ja tuginevad tugevalt sotsiaalsetele liikumistele – näiteks tuleviku reeded -, et tekitada süsteemsete muutuste algatamiseks kodanikuühiskonna poolt survet altpoolt. See hõlmab vastupanu soovimatutele arengutele (nt pruunsöe kaevandamine), samuti säästva majandustegevuse uutele vormidele, nagu kogukondade liikumine, sotsiaalsed ettevõtjad või ühistud. Järgmises tabelis võrreldakse erinevate strateegiate põhimõtteid:

Tabel 2: Jätkusuutliku majanduse strateegiad²