Lääne tsivilisatsiooni mudel põhineb kasvul. Ajalooliselt andis majanduskasv aluse jaotuskonfliktide vältimiseks “koogi” suurendamise teel, teisisõnu edendades majanduskasvu kui jõukuse saavutamise meetodit, mitte ümberjagamist. See oli demokraatlik kompromiss, mis tagas Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa heaolukapitalismi ajal sotsiaalse rahu. Tänapäeval on maailma majandus peaaegu viis korda suurem kui pool sajandit tagasi. Kui kasv jätkuks sellises tempos, oleks majandus aastaks 2100 80 korda suurem.5
Ka keskkonnasäästliku majanduse kontseptsioon on endiselt kindlalt pühendunud majanduskasvule. Rohelise kasvu eesmärk on ühendada suurenev tootmine ja sissetulek vähendatud ressursimahukusega. Ta püüab muuta tootmisharjumusi, seadmata kahtluse alla majandussüsteemi laienemisele suunatud loogikat, et jätta olemasolev eluviis muutmata. Rohelise majanduse teooriates eeldatakse, et loodusvarasid (looduskapital) ja toodetud kaupu (füüsiline kapital) saab asendada. Idee on selles, et tehnoloogiline areng ja suurenenud tootlikkus võivad tänapäeval tõsta elatustaset ning rikkuse suurenemisega saab kaotatud keskkonna kvaliteedi hilisemas etapis taastada “roheliste” investeeringute abil. Keskkonna hävitamist peetakse pöörduvaks. Majanduskasvu vastavalt rohelise kasvu teooriatele saab ja tuleks tõhususe suurendamise abil eraldada materjali tarbimisest ja heitmetest. Siinkohal nimetatakse materjali või heitkoguste vähenemist ühiku kohta (nt vähem heitkoguseid toodetud sõiduki kohta) suhteliseks lahtisidumiseks. Kahekraadise eesmärgi saavutamiseks on vaja siiski täielikku lahtisidumist, kusjuures heitkogused ja materjalitarbimine väheneksid majanduskasvu jätkumisest hoolimata absoluutarvudes. Absoluutne lahtisidumine on seni saavutatud ainult valitud perioodidel ja üksikute riikide puhul, peamiselt seetõttu, et need riigid (nagu Taani) on oma ressursimahukad tootmisprotsessid tellinud teistesse riikidesse (näiteks Hiina). Globaalselt pole absoluutset lahtisidumist toimunud. Tehnoloogilised nõuded absoluutsest lahtisidumisest oleksid tohutud. Lisaks sellele on efektiivsuse suurendamise säästupotentsiaal enamasti realiseeritud vaid osaliselt, kuna tarbimise vähenemine ühes sfääris viib tarbimise suurenemiseni mujal. Seda nimetatakse tagasilöögi efektiks. Tooted võivad tehnoloogia arenguga odavneda, mis omakorda loob täiendava tarbimise jaoks suurema ostujõu. Näiteks kui autod kulutavad vähem kütust, säästavad inimesed raha tankimisel, mille nad võivad kulutada pikemate vahemaade läbimiseks või lendamiseks.
|
Joonis 1 Aastane süsinikdioksiidi heitkoguste intensiivsus, 1965–20156 |
Joonis 2 Aastane süsinikdioksiidi heide maailma regioonide kaupa, 1965–20157 |
Kaks ülaltoodud joonist näitavad nii süsinikdioksiidi heitkoguste intensiivsust ühe dollari kohta kui ka absoluutseid süsinikdioksiidi heitkoguseid. Heitkoguste intensiivsuse langus (joonis 1) näitab suhtelist lahtisidumist viimastel aastakümnetel, eriti madala sissetulekuga riikides. Ülemaailmselt on suhteline lahtisidumine olnud väike. Vaatamata sellele suundumusele on maailm kaugel absoluutsest heitkoguste vähendamisest. Teine joonis näitab, et absoluutset lahtisidumist ei ole toimunud – heitkogused koos majanduskasvuga ikka kasvavad (?).
Empiiriliselt ei saa jätkusuutlikkuse suundumust tuvastada. Vastupidi, ülemaailmne energianõudlus kasvas 2000. aastast kuni 2017. aastani üle 40 protsendi. 81 protsenti nõudlusest rahuldatakse endiselt fossiilkütuste abil. Fossiilkütuste tööstus domineerib jätkuvalt maailmamajanduses; 2018. aasta kümnest suurimast ettevõttest kaheksa olid nafta-, auto- ja energiasektoris. Need ettevõtted moodustavad koos mõttekaaslaste poliitikute, ametiühingute ja meediaga mõjuka fossiilkütuse bloki, mis kaitseb status quot. Söe-, nafta- ja autotööstus on seni edukalt kaitsnud oma omandit (fossiilsete ressursside osas) ja turge (mootoriga eratranspordi ja “odava” energia jaoks). Võimuküsimustega tegelemata on kliimakriisiga võitlemine keeruline. ?).
Ehkki tõsiasi, et maailm, nagu me seda teame, on ohustatud, on levinud peavoolumeediasse ja jõudnud poliitilisse päevakorda, on tänu reedele tuleviku nimel liikumistele siiski ambitsioonikad kliimameetmed puudu. Me oleme selles, mida Tim Jackson nimetab „kasvudilemmaks“; loobumine oma majanduse kasvamisest näib põhjustavat majanduslikku ja sotsiaalset kokkuvarisemist, samas kui edasine kasvupüüdlemine võib hävitada globaalsed ökosüsteemid, mis on meie eksistentsi alus.8 On ilmne, et me ei saa enam majanduskasvule loota. Tavapärane asjaajamine pole enam võimalus. Teine tootmis-, tarbimis- ja eluviis on hädavajalik. Kuidas see maa peal välja võib näha?
