1.6 Ebavõrdsuse tõukejõud

Sotsiaalmajanduslik analüüs nõuab, et ressursside, eluliste ja eksistentsiaalset ebavõrdsust ei tohi taandada individuaalsetele omadustele, vaid need on loodud ja juhitud sotsiaalsete institutsioonide poolt³³ ning põhjustatud võimusuhetest. Maailma mastaabis oleme juba kirjeldanud, kuidas neoliberaalne globaliseerumine on jõusuhteid põhjalikult muutnud ning toonud kaasa tööjõutulu osakaalu vähenemise ja ebavõrdsuse suurenemise eri tüüpi töökohtade vahel. Järjekordne võimutasakaalu nihe era- ja avalik-õiguslike institutsioonide vahel on toimunud riigivara erastamise kaudu, vähendades võimalusi ebavõrdsuse vastu võitlemiseks avalike programmide kaudu³⁴. Kui erasektori netovara kasvas järsult, siis enamikus OECD riikides on avaliku sektori netovara nullilähedane või isegi negatiivne.Ühiskonnasisese ebavõrdsuse põhjustele lähemalt uurides on paljud uuringud dokumenteerinud, et ebavõrdsus pärineb perekondades põlvkondade kaupa, tugevdades klassivahesid. See väljendub kõige selgemalt seoses majanduslike ressurssidega, kuid avaldub ka peenemal viisil sotsialiseerumisel haridussüsteemis ja igapäevaelu sotsiaalsetes võrgustikes, mis viib ebavõrdsete sotsiaalsete ja kultuuriliste ressurssideni (või prantsuse sotsioloogi Pierre’i terminoloogias “kapitali”). Bourdieu³⁵). Võib mõelda mitmele nõiaringile ebavõrdsete vahendite ja ebavõrdsete tulemuste vahel: sissetulekute puudumise ja tervisliku seisundi, vaba aja ja hariduse või hariduse ja poliitilise mõju vahel. Sellegipoolest ei käsitleta ebavõrdsuse sotsiaalmajanduslikus perspektiivis mitte ainult “traditsioonilisi” majandusinstitutsioone, nagu maksu- ja töötururegulatsioonid, vaid ka hariduse, eluaseme või tervishoiusüsteemide valdkondi kui ebavõrdsuse põhjuseid.