Riigivõlgade kõrge taseme vastuseis on sageli seotud neoklassitsistliku ja neoliberaalse majanduskooliga. Selle mõttekooli järgi on valitsuse põhitöö tasakaalustatud eelarve säilitamine; tagada, et valitsuse kulutused ei ületaks tulusid. Kui on vaja laenu võtta, tuleks need kiiresti tagasi maksta, sealhulgas vajaduse korral vähendades kulutusi teistes valdkondades.
Seevastu peavad Keynesi ja marksistlikud majandusteadlased võlga kasulikuks antitsükliliseks vahendiks, kusjuures laenu võtmist ja valitsuse suuri kulutusi kasutatakse loidasse või languses majandusse investeerimiseks. Pealegi peavad nad võtmeküsimuseks võla tagasimaksmise võimet – ja mõistavad, et tagasimaksevõime ei sõltu mitte ainult võla suurusest, vaid ka majanduse tugevusest.
Kuid paljudel juhtudel on ülemäärane riigivõlg ja võlgade tagasimaksmine sotsiaalse õigluse seisukohast problemaatiline.
Esimene põhjus on juhtudel, kui võlgnevused, mis riigil nüüd võlgnevad, ei kogunenud õiglaselt. Selle põhjused võivad varieeruda laenuandja vastutustundetust laenamisest (teadmine, et riik ei saa seda laenu endale lubada), laenuandjad, kes laenavad liidritele, kes on ebademokraatlikud ja kes teadaolevalt kasutavad laene näiteks sõja, relvade või isikliku rikastamise jaoks või laenudest, mis on pärit kolonialismis. Lisateavet selle kohta leiate allpool võlakriise käsitlevas osas.
Võlad muutuvad problemaatiliseks ka siis, kui nende tagasimaksmine takistab valitsustel investeerimist avalikesse teenustesse ja majandusarengusse. Vähemalt 20 maailma lõunaosa valitsust kulutasid vähemalt ühe viimase viie aasta jooksul rohkem kui 20 protsenti oma tuludest välisvõlgade teenindamiseks. Mõnel juhul, näiteks Angolas, Djiboutis, Jamaical, Liibanonis, Sri Lankal või Ukrainas, oli ajavahemikul 2014–2018 enam kui 40 protsenti valitsuse tuludest mingil hetkel suunatud riigivälisele võlateenistusele.
2018. aastal kulutas 46 riiki rohkem riigivõla teenindamisele kui oma riiklikele tervishoiu- ja tervishoiueelarvetele. Madalate sissetulekutega riigid kulutavad keskmiselt 28,5% oma riiklikest tuludest laenuteenustele ja keskmiselt vaid 2,5% tervishoiuteenustele. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel jõuavad valitsuse kulutused avalikele teenustele Sahara-taguses Aafrikas 2024. aastal ajalooliselt madalaimale tasemele, vaid viiendikule SKPst, ehkki prognoositakse võlgade üldist kasvu.
Lõpuks suurendavad mõned laenud, eriti võlakirjad, riikide kokkupuudet rahvusvaheliste valuutaturgude kõikumistega, mis tähendab, et riigid on rahvusvahelise majanduslanguse või majanduslanguse ajal haavatavad.
Erinevat tüüpi võlad tekitavad suuremaid ja väiksemaid probleeme. Riikidel, kellel on oma vääringus fikseeritud suured võlad, on selle haldamiseks rohkem võimalusi. Neid võimalusi uuritakse FreshUPi artiklis kaasaegse rahateooria kohta.
