Ülevaade

LÜHIVERSIOON

Mis on feministlik majandusteadus? Mis on selle päritolu? Kuidas saab feministlik majandusteadus täita lünki klassikalises majandusdiskursuses? Millised on feministliku majandusteaduse peamised põhimõtted? Ja millised on peamised soopõhised majanduslikud ebavõrdsused?

Vastused neile küsimustele on lühidalt välja toodud selles artiklis, mis on sissejuhatuseks feministliku majandusteaduse teemasse. See juhatab lugejat läbi feministliku majandusteaduse tekkeloo, selgitab peamisi neoklassikalise paradigma kriitikat, tutvustab feministliku majandusteaduse põhimõtteid ja pakub ülemaailmseid andmeid, mis illustreerivad soolist majanduslikku ebavõrdsust. Selle teema üksikasjalikum analüüs on saadaval artikli pikas versioonis. 

1. feministliku majandusteaduse definitsioon

Feministlikku majandusteadust võib pidada nii majandusliku mõtte koolkonnaks kui ka poliitiliseks tegevuseks . Mõistel “feministlik majandusteadus” on erinevaid definitsioone. Allpool mainitu annab põhjaliku selgituse: “ Feministlik majandusteadus analüüsib soo ja majanduse omavahelisi seoseid . Seeläbi võtab feministlik majandusteadus arvesse ka majanduse ja ühiskonna tasustamata, turuvälist vahendatud osa ning uurib selliste ühiste dihhotoomiate nagu majanduslik-sotsiaalne, produktiivne-reproduktiivne, mehelik-naiselik, tasuline-tasuta või avalik-erasektori liikumapanevaid jõude. . Veelgi enam, feministlik majandusteadus analüüsib patriarhaati ja kapitalismi kui omavahel seotud domineerimise vorme. Selle taustal tekivad küsimused vara, sissetulekute, võimu, teadmiste ja oma keha jaotamise ja käsutamise kohta.¹

2. FEMINILISTE MAJANDUSALADE ALG JA OLULISED MÕTTELIDID

Feministliku majandusteaduse päritolu ulatub 19. sajandi keskpaigani, teatud muresid naiste olukorra pärast võib leida isegi 17. ja 18. sajandi kirjandusest. Kuid see muutus olulisemaks 1990. aastatel, kui esmakordselt kasutati terminit “feministlik majandus”.

Võtmematerjal, mida peeti feministliku majandusteaduse alusdokumendiks, oli Marilyni Waringi raamat “ Kui naised loeksid ” (1988). See raamat tõi põhjaliku kriitika selle kohta, kuidas majanduskasvu mõõdetakse. Waring tõi välja, et riikide majandusaktiivsust tekitavatest muutujatest (rahvamajanduse arvepidamise süsteem) on välja jäetud nii naiste tasustamata töö kui ka looduse väärtus. Waringi järeldused käivitasid ÜRO sisemajanduse koguprodukti uuesti määratlemise.

Veel üks oluline verstapost oli Rahvusvahelise Feministliku Majanduse Assotsiatsiooni (IAFEE) asutamine 1992. aastal, millele järgnes ajakirja Feminist Economics esimene köide 1995. aastal.

Feministliku majandusteaduse arengusse kaasa aidanud on palju õpetlasi või “mõtteliidreid”, nagu Taani majandusteadlane Ester Boserup , Ameerika majandusteadlased Marianne Ferber , Barbra Bergmann , Heidi Hartmann või Julie A. Nelson või India arenguökonomist Bina Agarwal . Feministlike majandusteadlaste edasiste nimede loetelu leiate siit: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_feminist_economists .

Aja jooksul kujunes feministlikul majandusteadusel välja oma teoreetiline baas (kontseptsioonid, analüütilised raamistikud, metoodikad) ning algatused selle praktiliseks rakendamiseks, millest sai poliitiliste otsuste allikas. See arenes järk-järgult välja neoklassikalisele majandusteadusele selgelt vastanduvas koolkonnas.

Feministlik majandusteadus on samuti olnud tihedalt seotud poliitiliste ja sotsiaalsete liikumistega. See ei ole ühtne majandusliku mõtte koolkond. See on väga mitmekesine ja sisaldab palju erinevaid vaatenurki. Aastate jooksul kujunes välja kolm peamist perspektiivi: liberaalne feministlik majandusteadus, konstruktivistlik feministlik majandusteadus ja kriitiline feministlik majandusteadus .

3. KRIITIKA: NEOKLASSIKA VS. FEMINISTIKUD PARADIGMAD

Feministlik majandusteadus kritiseerib neoklassikalist paradigmat ja selle poliitilisi korrelaate. Neoklassikalist paradigmat peetakse peavooluks ning selle juured on keerulistes ja tehnilistes diskursustes ja metoodikates. See valitseb nii akadeemilistes kui ka poliitilistes institutsioonides. Teisest küljest puudub feministlikul paradigmal integreeritud teoreetiline baas ja ühised platvormid alternatiivsete seisukohtade arutamiseks ja levitamiseks.

Neoklassikaline paradigma opereerib universaalse tegelasega nimega “homo Economicus” , keda peetakse tööturul aktiivseks tegutsejaks, kes on isemajandav, isekas ja ratsionaalne. Homo Economicus on vaba ühiskondlikust mõjust ja sellel on selgelt määratletud eelistused. See tegutseb ideaalsel turul, mis põhineb omakasul, kus hinnad on ainus suhtlusvahend. Homo Economicusel on piiramatud soovid ja piiratud ressursid ning ta suudab oma valikuid optimeerida.

Seevastu feministlik paradigma näeb inimesi suhetes olevate inimestena, keda defineerivad paljud muutujad (nt sugu, vanus, rass, sotsiaalne klass, religioon, veendumused, väärtused, rände staatus, perekondlik staatus jne). Neid mõjutavad ühiskonnad, kus nad elavad. Inimeste valikuid mõjutavad paljud tegurid ning neil on ebavõrdsest positsioonist tulenevad erinevad võimalused.

Edasisi erinevusi neoklassikalise ja feministliku paradigma vahel analüüsitakse artikli pikas versioonis.

4. FEMINISTLIKU MAJANDUSALA PÕHIMÕTTED

Tuues välja peamised erinevused neoklassikalise ja feministliku paradigma vahel, võime täheldada olulisi erinevusi ja ka paljusid aspekte, mis on majandusteooriates traditsiooniliselt tähelepanuta jäetud. 1998. aastal pakkusid Geoff Schneider ja Jena Shackelford² välja 10 feministliku majanduse põhimõtet, mis on vastumürgiks tolleaegsetele laialt kuulutatud majanduspõhimõtetele, nagu Gregory Mankiwi omadele. Harvardi majandusprofessor Mankiw esitas oma raamatus Principles of Economics ülevaate kümnest majanduspõhimõttest³. Neid põhimõtteid vastandades tõid Schneider ja Shackelford feministliku alternatiivi, mis seadis kahtluse alla üldtunnustatud põhimõtted. Täielik põhimõtete loetelu sisaldub artikli pikas versioonis.

5. SOOPÕHINE MAJANDUSLIK EBAVÕRDSUS ANDMETES

Paljud uuringud arutlevad ja juhivad tähelepanu olulistele teemadele, mis tõstavad esile soolist majanduslikku ebavõrdsust. Feministlike majandusteadlaste poolt toodud traditsioonilise majanduse kriitika näitas, et paljud teemad jäeti majandusdiskursuses tähelepanuta ja ei arvestatud piisavalt, nagu hooldusmajandus, tasustamata töö, sooline palgalõhe, majapidamiste läbirääkimised, klaaslagi jne. Kõigi nende teemadega seotud ebavõrdsus on soopõhine olemus. Seetõttu on oluline mõista, millised on soopõhise ebavõrdsuse tagajärjed. Põhjaliku ülevaate peamisi ebavõrdsusi illustreerivatest andmetest toovad Esteban ja Roser oma 2018. aastal avaldatud artiklis.⁴

Estebani ja Roseri uuringute kohaselt näitavad praegused andmed järgmisi tulemusi:

1. Mehed teenivad kogu maailmas tavaliselt rohkem kui naised. Sooline palgalõhe on viimase paarikümne aastaga enamikus riikides vähenenud.
2. Naised on ettevõtete juhtivatel ametikohtadel sageli alaesindatud.
3. Naised on madalapalgalistel töökohtadel sageli üleesindatud.
4. Naised omavad harvemini maad ja kontrollivad tootmisvarasid.
5. Naistel on sageli piiratud kontroll leibkonna ressursside üle.
6. Soolise võrdõiguslikkuse pärimissüsteeme ei rakendata kõigis riikides.
7. Üldiselt on sooline ebavõrdsus viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks võib öelda, et feministlik majandusteadus hõlmab laia spektrit uuritavaid valdkondi ja aitab kaasa terviklikumale arusaamale sellest, kuidas mehed ja naised majanduses osalevad. Feministlik majandusteadus tõi majandusuuringutesse uusi küsimusi ja muutujaid ning annab tugeva panuse majandusdiskursuse mitmekesistamisse. Sellel on oluline roll majanduse ja selle taga olevate edasiviivate jõudude mõistmise ümbermõtestamisel.