Short version

Üldiselt loovad inimesed riigid eesmärgiga oma heaolu suurendada. Euroopa kultuuriruumis on heaolu aluseks hea tervis; mugavad elutingimused; isikuvabadus; ohutud töötingimused; ja garantiid töötuse korral. Need heaolu elemendid võib jagada majanduslikuks heaoluks ja üldiseks kultuuriliseks heaoluks, mida omakorda seostatakse põhiliste ühiskondlike väärtustega. Heaolu saab saavutada inimeste vajaduste rahuldamise ja/või ebavajalike soovide kõrvaldamisega. 

Majanduspõhimõtetest lähtuvalt eeldab inimeste vajaduste rahuldamine erinevat tüüpi kaupade ja teenuste tarbimist. Oleme palju vähem teadlikud, et heaolu sõltub kaupade tarbimise kõrval ka meie sotsiaalse ja looduskeskkonna kvaliteedist. Turvatunde loob riik, kus on sõltumatu kohtusüsteem, vaba meedia, politsei ja sõjaväe tagatud sise- ja välisjulgeolek, riiklik toetus haridusele, teadusele, transpordile, keskkonnakaitsele ja kultuurile ning toimiv sotsiaalkindlustussüsteem.

Kõiki eelnimetatud kaupu ja teenuseid nimetatakse “avalikeks” või “ühihüvedeks”. Turumajanduse seisukohalt on avalikud ja ühishüved turutõrge. Neoklassikalise majandusteooria järgi oleks selle probleemi lahendus muuta avalikud ja ühishüved erahüvedeks. Keynesi majandusteooria järgi peab valitsus sekkuma ja korraldama ise avalike ja ühishüvede pakkumist. See, kuidas valitsused avalike ja ühishüvede pakkumist korraldavad, sõltub valitsuse poliitikast.

Sotsiaalhoolekanne on süsteem, mille eesmärk on tagada ühiskonnas erinevad vabadused ja luua paremaid võimalusi majanduse arenguks inimressursi arendamise kaudu. Selle eesmärgi saavutamiseks korraldab riik avalike ja ühishüvede jaotamist. Sotsiaalhoolekande alla kuulub ka sotsiaalkindlustussüsteem, mis toetab inimest haiguse, tööõnnetuse, töövõimetuse ja töötuse korral. Riiki, mis vastutab sotsiaalhoolekande eest, nimetatakse heaoluriigiks.

See, kuidas valitsused avalike ja ühishüvede pakkumist korraldavad, sõltub valitsuse poliitilisest lähenemisest. Konkreetsed eesmärgid, mille valitsus valib oma kodanike heaolu tõstmiseks ja vahendid, mida ta selleks kasutab, sõltuvad valitseva partei või koalitsiooni sotsiaalpoliitilistest vaadetest. Taani sotsioloog G. Esping-Andersen (1990) on sotsiaalpoliitilistele käsitlustele tuginedes välja töötanud kolm heaoluriigi põhiklastrit: liberaalne, sotsiaaldemokraatlik ja konservatiivne. 1

Pärast selle õppematerjali omandamist on õppijal ülevaade heaolu defineerimisest ja tarbekaupadest, millest see sõltub; miks turg ei tule toime avalike ja ühishüvede jagamisega; millised on võimalused nende turutõrgete lahendamiseks; ja kuidas heaoluriike klassifitseeritakse selle järgi, kuidas nad tegelevad avalike ja ühiste hüvede tarnimisega. Kokkuvõtteks võib öelda, et õppija suudab tajuda, kuidas tema riigi valitsus korraldab avalike ja ühishüvede pakkumist ning on täiendanud oma oskust teha järgmises valimisvoorus teadlikku valikut.

1 Esping-Andersen, G., 1990