Sissejuhatus

Kõigi valitsuste eesmärk on või peaks olema oma kodanike heaolu suurendamine. Üldiselt tähendab heaolu lihtsalt head enesetunnet. Heaolu saab saavutada vajaduste rahuldamise ja/või ebavajalike soovide ja unistuste kõrvaldamisega. Majanduslikus mõttes tähendab “vajaduste rahuldamine” eri tüüpi kaupade (hüvede) tarbimise hõlbustamist. Hüvede klassifitseerimiseks või rühmitamiseks on erinevaid võimalusi. Siin klassifitseerime hüvesid kahe tunnuse alusel: rivaalsus ja välistatavus.

Nende tunnuste olemasolu või puudumise alusel saab hüved jagada nelja klassi: erahüved, klubihüved, ühishüved ja avalikud hüved. Turumajandus on suhteliselt edukas era- ja klubihüvede pakkumisel, kuid ebaõnnestub avalike ja ühiste hüvede pakkumisel. Seda olukorda nimetatakse turutõrkeks. Turumajanduses tegelevad valitsused turutõrgete lahendustega. Avalike ja ühishüvede jaotamise korraldus sõltub valitsuse sotsiaal-majanduslikust poliitikast. Esping-Anderseni (1990) järgi võib selline lähenemine olla liberaalne, sotsiaaldemokraatlik või korporatiivne-konservatiivne.

Käesoleva õppematerjali põhieesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas eri liiki heaoluriigid tegelevad avalike ja ühishüvede pakkumisega ning suurendavad seda tehes kodanike heaolu. Selle eesmärgi saavutamiseks käsitleme järgmisi teemasid:

1. Kuidas seletada heaolu?
2. Kuidas põhineb kaupade ja teenuste klassifitseerimine rivaalsuse ja välistatavuse tunnuse alusel?
3. Probleemid ühis- ja avalike hüvede pakkumisel.
4. Sotsiaalhoolekanne ja heaoluriik.
5. Kolm tüüpi sotsiaalhoolekanderiike ja nende nägemus avalike ja ühishüvede pakkumisest.
6. Kuidas mõõta heaolu ja sotsiaalhoolekandepoliitika edukust.